Seks, sarkasm ja suured muutused: viimaste aastate suunad noorte fantaasiakirjanduses

Minu selleaastase Estconi ettekande leiab Varraku blogist ja pikema ja täielikuma veriooni augustikuu Algernonist.

Advertisements

Õõvastavalt köitev moodne fantaasia – Chris Woodingi “Malice”

Varraku kirjastus asus pidama raamatublogi, mille eesmärgiks on tutvustada kõigile huvilistele nii uusi kui vanu raamatuid, nii eesti kui ka teistes keeltes ja kõigist valdkondadest. Siin katkend minu esimesest postist sinna.

Kui pidasin aru, millisest hiljuti loetud raamatust teha oma selle blogi esimene post, siis polnud valik kerge – eesti keeles on ilmunud väga head ja väga halba, esimest õnneks küll rohkem kui teist (või on mul siis lihtsalt valikutega hästi läinud :P).
Lõpuks otsustasin hoopis ingliskeelse raamatu Malice („Kurjus“) kasuks ja seda mitmel põhjusel. Esiteks koosneb minu lugemisvara väga suurel määral just fantaasia, ulme- ja õuduskirjandusest ning teiseks on noorest Briti autorist Chris Woodingist kujunenud üks minu uusi lemmikuid. Ja kolmandaks – mis pole sugugi mitte kõige vähem oluline – Malice torkab nooremale lugejaskonnale mõeldud lugemisvara hulgast silma nii sisu kui vormi tõttu.

„Pikk Jack, vii mind kaasa…“
Kõik on kuulnud kuulujutte. Kutsu Pikka Jacki ja ta viib su Kurjusesse, maailma, mis asub õudses koomiksis. Sealt ei lahku enamus lapsi enam kunagi.
Seth ja Kady peavad seda rumalaks lastelooks. Kuid siis kaob nende sõber ning jutud ei paistagi enam nii totrad…

Aga asja juurde. Raamatu kaas on kujundatud väga põnevalt ruumilisena, loo üks olulisemaid kurjade jõudude esindajaid Pikk Jack (Tall Jack) turdub kaanest füüsiliselt lausa välja, viidates vaikselt ka sellele, mida raamatut avades seest ees võib leida.
Malice on kurikuulus koomiks, mida tavalisest kauplusest ei leia, kuid millest liigub laste hulgas jubedaid jutte. Ja juhtub, et need, kes selle viimaks endale hangivad, kaovad, ilmudes välja koomiksi õudses maailmas ning surres selle lehekülgedel. See on koomiks, mille maailm ulatub välja meie omasse ja mille jubedused ohustavad lugejat ennast ja tema sõpru, kui ta piisavalt ettevaatlik ei ole. Vähesed Malice’isse sattunud leiavad tee välja… Kuid sellel on oma hind.
Wooding on endale väga iseloomulikult suutnud luua tasakaalustatud segu reaalsest ja ebareaalsest, mis osaliselt põimuvad, kattuvad, ja üksteist mõjutavad. Mõnes mõttes saab lugu võrrelda ehk „Elm streeti luupainaja“ maailmaga, kus uni ja unenäod on elu lahutamatu osa, kuid viivad su vältimatult kaasa hoopis kusagile mujale, maailma, mille reeglid on hoopis erinevad ning kus tuleb võidelda oma ellujäämise eest. Sealt on võimalik pääseda, aga vaid siis, kui mängid kaasa selle maailma reeglite järgi.
Nagu Freddie lugudes, on ka Malice’i puhul on tegu nn modernse fantaasiaga. Raamatus koomiksis kujutataval paralleelmaailmal pole mingit seost muinasjuttude, draakonite, haldjate ja võluritega. „Kurjus“ on kummaline konstrueeritud tehnomaailm, mis on täis veidraid mehaanilisi koletisi, kellele annavad elu koomiksimaailmas hukkunud laste hinged. Siit võiks tõmmata muidugi päris mahlaseid paralleele tänase ülitehnologiseerunud maailma ja selles üles kasvavate laste vahel, aga see selleks. Kuid masinmonstrumid pole selle õõvastava paiga ainsad elanikud – loo käigus selgub, et kunagi varem kuulus see ilm hoopis teistsugustele elanikele ning muutus külmast metallist ja mootoritest tehnitsistlikuks labürindiks alles siis, kui Pikk Jack mängu ilmus. Kuid vanad elanikud on alles, siin ja seal, peidetud ning ootavad õiget hetke, et oma maailm tagasi võtta. Aga püüan mitte spoilerdada :).
(- – -)

KOGUTEKSTI LEIAD AADRESSILT http://blog.varrak.ee/<img src=”https://pahainimene.wordpress.com/files

Huumorimeelest :)

Your Score: the Wit

(57% dark, 34% spontaneous, 10% vulgar)

your humor style:
CLEAN | COMPLEX | DARK

You like things edgy, subtle, and smart. I guess that means you’re probably an intellectual, but don’t take that to mean pretentious. You realize ‘dumb’ can be witty–after all isn’t that the Simpsons’ philosophy?–but rudeness for its own sake, ‘gross-out’ humor and most other things found in a fraternity leave you totally flat.

I guess you just have a more cerebral approach than most. You have the perfect mindset for a joke writer or staff writer.

Your sense of humor takes the most thought to appreciate, but it’s also the best, in my opinion.

You probably loved the Office. If you don’t know what I’m
talking about, check it out here: http://www.bbc.co.uk/comedy/theoffice/.

PEOPLE LIKE YOU: Jon Stewart – Woody Allen – Ricky Gervais

The 3-Variable Funny Test!
– it rules –


If you’re interested, try my best friend’s best test:
The Genghis Khan Genetic Fitness Masterpiece

Link: The 3 Variable Funny Test written by jason_bateman on OkCupid Free Online Dating, home of the The Dating Persona Test
View My Profile(jason_bateman)

Post, mida ma ei saa teha

Aga jubedalt tahaks.

Kunagi oli nii, et kui ma tahtsin mängu kohta midagi kirjutada, siis ma lihtsalt kirjutasin. Kõik oli võimas, vägev, meeliülendav ja uus. Head ja halvad emotsioonid, kõik lihtsalt purskus välja, jagamisvajadus oli suurem kui mina, elevus ja põnevus veel kaks korda suuremad. Ja olgem nüüd ausad – halbu emotsioone ju ei olnudki. Kõik paha oli samal ajal ka hea – sel lihtsal põhjusel, et see lihtsalt oli. Oli olemas, mängu sees, pidi olema. See oli õige, sest nii oli mäng.
Aja jooksul olen hakanud vahet tegema, millised on minu emotsioonid ja millised tegelase omad… ja need ei kattu enam sugugi nii sageli, kui algusaegadel. Või siis ei suutnud ma varem lihtsalt vahet teha? Ma isegi ei tea, kas see on hea või paha, aga teatud süütusekaotust kahetsen taga küll… Mitte et seda oleks kuidagi vältida saanud. Kõik uus on kord vana jne. Ja mäng on ju ikka sama.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Hoopis sellest, et…

Üks minu dm-e ütleb ikka, et kui mängijal mängus igav on, või kui ta endale tegevust ei leia, siis on see tema enda süü. Ja see on jumala tõsi – kui sul on ikka terve maailm käes, siis… mine, mölla, murra. Leia, mis sind huvitab, võta kõik, mis võtta annab. Aga. Ei ole ju nii lihtne. Või õigemini – see on ainult alguses nii. Hiljem saab sinu tegelasest sinu jalapakk – ei torma enam niiväga kuhugi, rolliloogika on sama armutu kui päris-päris elu. Ja see hakkab sind vedama kohtadesse, kuhu sa tegelikult ise minna ei tahakski, ja tegema asju, millest pigem eemale hoiduks.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Hoopis sellest, et…

Varsti saab aasta täis sellest, kui ma oma maailma liikuma lükkasin. Kartsin kohutavalt kombel, aga jubedalt tahtsin proovida ka. Ideid on siiamaale nagu muda, aeg-ajalt tahaks juukseid katkuda ja kisendada: jeebus, kui samas tempos edasi, siis ei õnnestu mul kümnendikkugi oma ideedest käiku lasta! KUHU ma need siis panen?! Mängijad on mul õnneks täiesti geniaalsed – pooled ideedest on nende inspireeritud. Ja ma ei mäletagi, et ma mõne muu tegevuse juures nii palju naerda oleks saanud, kui Roesones :D Nii et kui me kunagi terve kambaga pensionile peaks jääma, siis igav meil igatahes ei hakka. Mitte et praegu igav oleks, otse vastupidi.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Hoopis sellest, et…

Aga sellest ei saa. Ei oska veel.
Aga vaadake selle asemel filmi :)

A touching film about role playing

Back to Hell

Mul on viimasel ajal hirmus tunne, et hakkan tiinekaks tagasi muutuma. Mis on juhtunud kogu selle vaevaga kättevõidetud eneseteadlikkuse ja -kindlusega, rahu, turvatunde ja selgusega, ah? Ma küsin teie käest, teie peaks ju teadma, kes te mind tunnete… Või kas tunnete, eks ole? Kes olen mina, et kohut mõista, mina ju ka ei tea… enam.
Hiljuti on mitmed inimesed mind jalust rabanud. Heas ja halvas mõttes. Ja mõttes ja teos. Ja see on pannud mind kahtlema. Kahtlema, kas mina olen ikka mina, või olen ma tegelikult keegi teine. Ja see, keda ma arvasin olevat mina, ei ole mitte mina, vaid keegi… teine. Teine nagu minu vastand, võõras ja ohtlik. Ja kumb neist siis on ikka see päris? Mina ei tea enam.

Üks tuttav – üldse mitte sõber, kellest selliseid asju oodata võiks, ei, lihtsalt tuttav – ütles kord, kui jutt vintis peaga samasse kanti hakkas kiskuma, et vähem joomisest ei ole abi. Et sellise jama puhul tuleb hoopis rohkem juua. Sest siis tuleb iseloomu seest see õige ‘loom’ välja. Siis tundus see naljakas, ja terve ülejäänud vestlus oli väga lõbus. Aga nüüd tuleb mul hirm peale. Mis siis, nii ongi? Ja see loom, kes alles siis puuriukse vahelt välja pääseb, kui ma end kergelt topakaks joon, olengi päriselt mina?
Ma pean tunnistama, et selle loomaga on fun. Aga kole on ka… sest ta ei ole minu moodi. Ähmaselt tuttav, eemalt nähtud, aga siiski võõras. Unustatud, üle elatud. Aga viimasel ajal, aina enam, tahaks nii jubedalt minna lasta… kogu südamest, täiega ja tagasipöördumatult.
Kuramus, ma ütlen.

Tahan tabletti. Sprink-rikki. Või midagi.