Ja nüüd hea uudis :)

Põnevusega ootan, ja sain paar päeva tagasi ka kinnitust, et Charles Stross on eesti keeles ikkagi tulemas. Peale seda, kui Habicht mulle selle aastaid tagasi kätte juhatas, olen täielikus vaimustuses – mis siis, et peale lühijuttude pole midagi lugenud. Tõlkijale on see muidugi paras pähkel – “Poissi ja tema jumalat” silusin ikka jupp aega (ja see on täielik nohu mõne ta teise loo kõrval), aga selle eest milline rahulolu :D.
Praegu hulguvad küll mõtted jälle sinnakanti, et peaks hakkama poole kohaga naistekaid tõlkima, et rahakotti täita, aga jah… ehk saab ikka meeldivate asjadega kuidagi ka kõhu täis :P

Tegelikult ongi mul praegu peamiselt käsil “Húrini lapsed” (spoiler!), Tolkieni üks kõige põhjalikumaid ja läbimõeldumaid narratiive, mille peakangelase Túrini loomisel on vanameister väga palju inspiratsiooni saanud “Kalevalast” ja Kullervo loost. Mõru ja nukker lugu, peaks soomeugriku meelelaadile hästi sobima. Ingliskeelne on illustreeritud Allan Lee võrratute piltidega, spetsiaalselt selle teose jaoks joonistatud. Väga-väga loodan, et need tulevad ka eestikeelsesse.

“Alaizabel Cray” on sellega seoses ooterežiimile pandud, vahel võtan ja nokitsen seda ka edasi. Lugu meeldib mulle endale hullupööra – ilmselgelt küll noortekirjanduse alla kuuluv, aga milline õhustik, sõnastus, kujundid! Ilus on, ja õõvastav. Lovecrafti fänni tunneb juba kaugelt ära ja seda Chris Wooding kahtlemata on. Vaat selline lugu.

MütoFest. Tuleb!

MütoFest on juba ähvardavalt lähedal, ja pean tunnistama, et kibelen juba kergelt. Et noh, kohe, kohe on käes – siis on see hetkeline hullusehetk, kus kõik asjad jooksevad kokku: muusika, äike, päike, palju naeru ja üksteise peale karjumist, hulk uusi tuttavaid ja vanu sõpru ning Kassinurme. See on… tegelikult üsna sõnulkirjeldamatu. Eelmisel aastal üritasin korduvalt peale festivali oma mõtteid ja tundeid kirja panna, aga sellest ei saanudki asja – ei suutnud tabada. See aasta olen kaval, panen juba ette kirja :)
Neile, kes eelmisel aastal käisid ja kõhklevad, kinnitan: te ei kahetse. Kassinurmet on seekord veel palju rohkem, linnust on kõvasti juurde ehitatatud (ja ehitatakse aina edasi) ning äsja valmis ka Manatarga maja.
Mis mulle tegelikult kõige rohkem muret teeb, on programm. Eks see ole ilmselt programmijuhi tööülesannete all kirjas ka, et “sina pead pidevalt muretsema!”, aga jah… larpiga oli/on ikka parajad jamad ja esinejaid, töö- ja õpitube ning seminare, kõike on kokku niiii palju! Ma tahaksin enam-vähem kõike kuulata ja näha, aga nagu eelmise aasta kogemus ütleb, et saa tegelikult mitte millegi juures saba maha toetada… Mitte et ma haliseks. Vi noh, kaeblemine on kasulik, kui seda just permanentselt kellelegi teisele kaela ei kallata – laseb auru välja.
Ise ootan kõige rohkem D&D (ehk nagu Irve väga tabavalt ütles – jutumängu) õpitube ja seda, kuidas need välja kukuvad. See aasta toimuvad need esimest korda ja loomulikult jõuavad kolm mängujuhti mängida vaid übertillukese hulga inimestega, aga kui kõik läheb hästi, siis tahaks järgmistel aastatel dräguniste kohe palju rohkem näha. Viirust tuleb ju ikka levitada :P

Ahjah, keda huvitab, mis on larp, või mis on D&D, lugege ajakirja Muusa. Vähemalt numbreid 2 ja 5 (roosa ja roheline). Muusa on muidugi täiesti ebatäiskasvanulikult pinnapealne ja ebakultuurselt lõbus ja huvitav lugemine, aga riskige siiski. :P

Kill Doctor Lucky

Elu hakkab järjest ilusam tunduma. Täna on siis see suurepärane päev, kui minu hardalt oodatud saadetis paizost kohale jõudis. Uued täringud viskasid esimesel katsel kümnest 8. Pole paha :D
Lisaks sellele tuli ka lauamäng Kill Doctor Lucky, mida nüüd hullult mängima kibelen.

Tere tulemast J. Robert Õnneseene suurde maamajja! On tormiseks kiskuv suveöö, ja kümme sekundit peale keskööd kustuvad majas kõik tuled.
Sa oled vihanud dr Õnneseent niikaua kui mäletad, ning oled salajas oodanud sobivat hetke, et vanamees ära koristada. Võimalik,et just tema lasi põhja su keemilise puhastuse, või on ta hoopis vampiiride valitseja. Ehk on ta hoopis ainuke inimene, kes seisab veel sinu ja perekonna varanduse vahel või siis kuseb ta kass järjekindlalt su trepile. Mis iganes siis põhjus ka poleks, see on olnud piisav, et sind lõpuks murduma sundida. Ja nüüd ootad sa vaid hetke, et lurjus teise ilma saata.
Sa ei tea seda, kuid ka kõik teised majas viibivad ihkavad sedasama.
Hinga sügavalt sisse. Meenuta, miks sa siin oled. Keskendu. Ja siis alusta pimedas ringi nuhkimist. Kui juhtud leidma sobiva relva, kraba see kaasa. Ning kui kohtud doktor Õnneseenega, anna talle, mille too ära on teeninud!

Valik relvi:
tilgastanud kohvikoor (eriti hästi mõjub elutoas), suur punane haamer (sobib kõikjal), anekdootide kogumik, vali müra (mõikab kõige paremini tühjas tõllakuuris), ahvikäsi, rotimürk, liiga kitsas kaabu jpm.
Valik takistusi:
“See maitseb nagu rotimürk… Ma armastan rotimürki!”; hetkeline kahetsus peatab su käe… kui see ei kesta kaua; su tolmuallergia võtab võimust; märkad midagi varjudes – kas keegi näeb? Doktor kõnnib minema jne.

Sada korda…

…olen kätte võtnud ja kirjutama hakanud, aga pole kusagile jõudnud. Isegi mitte nii kaugele, et oleks drafte olnud, mis väärinuks jätmist. Ja mis blogi – isegi kirjadele ei suuda vastata ega vastama sundida. Aga täna siis kõik korraga – vastasin kõigile meilidele, mis olin viimasel ajal sõpradelt saanud (aprilli lõpust juba), lugesin põhjalikult läbi kõik foorumid, koristasin tube, pesin pesu, tegin plaane, lobisesin süüdimatult telefonis ja msn-is. Elu on ilus. Juunikuu Muusa trükis ja ootamas teatav puhkus, ja – mis veel olulisem – VABADUS.

Hea uudis :)

Paizo teatas, et nad on minu uued täringud (vajadus mille järele tekkis peale seda, kui Madis minu endised vasaku käe osava liigutusega omastas) teele pannud. Ja füürer nende distsiplineerimiseks on kah kaasas. :P

Ja need vanad olidki igavesed sead: millegipärast on nad Madise käes märksa edukamad. Aga nüüd ma alles neile näitan!

Muhahhaaahaa!

Pildil: tõeliselt evil DM.

Roesone

Suurim viga, mis ma viimasel ajal teinud olen.

Aga eks selliste asjadega vist ongi nii, et mis sulle väga korda läheb, teeb ka kõige rohkem haiget. Aga nagu öeldud, vigadest õpitakse ja targem olen ma nüüd küll. Mitte et ma ennast vähem idioodina tunneks.

Tartu – vaimustav ja kummastav

Oli vist poeet Afanasjev, kes ütles, et elu on põgenemine Tartu eest. Mind veidral kombel tõmbab sinna järjest rohkem, küll töö, küll muude asjadega seoses, ja iga viimane kui kord suudab linn mind üllatada.

Kuni viimase aastani on Tartu minu jaoks olnud lihtsalt punkt kaardil, millest Lõuna-Eestisse või Peipsi äärde minnes sai nagu tühjast kohast mööda/läbi põrutatud. Esimene kord, kui Tartu kui sellise ‘linnasus’ mulle ülde kohale jõudis, oli vist mingi ligi aasta tagasi, kui sattusin sinna Toom Õunapuu keelekursusele Tartu Teoloogia Akadeemiasse (õõvastav, kas pole? teoloogid õpetavad keelt… iik). Lõuna ajal jalutasime mööda jõekallast kesklinna sööma. Ilm oli sama ilus kui praegu, puud olid juba kergelt lehes ja soe oli… ja jube ilus. Siis ma vist esimest korda üle saja aasta vaatasingi, et – opaa! – täitsa lahe koht ikkagi.

Sellest alates olen ma sinna järjest ja aina rohkem sattunud, ning üllatuseta ei ole kordagi jäänud. Näiteks, kui D&D intervjuult (loe Muusa nr 2, 2007) Maailmas välja astusin, peatusin korraks, et ringi vaadata, samal hetkel möödus meist kiirel sammul miski seltskond, ja kõrva jäi lausekatke a la “aga see päkapikk ei saanud ju seal olla!” Kergelt sürreaalne tunne tekkis küll :)

Nädalavahetusel sattusin sinna jälle, seekord seoses MütoFesti välikoosolekuga. Jõgeva kaudu tulles tundus Tartu otsekui Kassinurme jätkuna – samasugune päikeseline, pisike ja ilus koht. Samas rabas see mind veel paar tundi hilejm täielikult – Ujula tänavat pidi Lodjakotta sauna minnes avanes täiesti midagi muud – kui ma siiani arvasin, et slummi kui sellist Tartus nüüd küll leida pole võimalik, siis seal see igatahes oli. Rõvedalt mustad, lagunenud ja kiivas majad, küllakil aiad ja kõdunenud kuurid, kassilaip tee ääres ja kärnas ketikoer räämas hoovis lõrisemas… Olin jahmunud. Ja see kõik vaevalt kilomeeter ülesmukitud kesklinnast… Nagu miski Buenos Aires.

Otsekui selle tunde jätkuks oli õhtusöök Püssirohukeldris. Meie seltskonnale oli broneeritud ülemine tagumine kamber, mille ukse sai kinni panna, kuid mõnel korral all käies… see oli kummastav. Umbes sellisena võisid ehk minu kujutluses välja näha 30ndate aastate Baieri õllekeldrid. Pikkadel pinkidel pikkade laudade taga on inimesed tihedalt reas, lauad on täis õllekanne ja praekapsa-searasva-koogikreemi-kohvikoore võrgutavaid plekke, mehed on silmatorkavalt isased ja naised emased, laudade vahel siin seal lapsevankrid, lärm kõrvulukustav ja pead pööritama panev, ning kõige selle üle hall retrohõngu lisav tubakasuitsu linik… Midagi sellele ligilähedast mäletan ma 90ndate algusest, Paide kõrtsist nimega Kaval-Ants.

Sellele nüüd kainel asjalikul esmaspäevahommikul tagasi mõeldes ei saagi ma ausalt öeldes enam Madisele pahaks panna, et ta tualetti (loe: peldikusse) minnes ära eksis. Tema õudus on tegelikult lausa mõistetav.

Naistepäevast

Kesse ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise :D
Täna on Rahvusvaheline Väga Hea Välimusega ja Kuradi Tarkade Naiste Päev!
Ja pea meeles seda elumotot: Elu EI TOHIKS olla teekond hauda, eesmärgiga jõuda turvaliselt pärale atraktiivses ja hästi säilinud kehas, vaid pigem- külg ees sisse lennata, shokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha täiesti ära kasutatud ja kulunud ning hõisata: “Issver, milline reis!!!” Ilusat päeva!

PS: Tähh Virgele laheda tervituse eest!

PPS: Minu tütar sai täna Madise käest lilli, ja mina ei saanud!!!! Maris arvas, et ilmselt sellepärast, et mind ei olnud kodus. Persse… Viimane kord kui tööle lähen :P

PPPS: Nähh, juhtitigi tähelepanu, et tegelikult sain ma selle töökäigu käigus ühe taime – mitte küll lille, aga ikkagi. Kiivi on palju maitsvam ka kui üks keskmine krüsanteem. Aitäh Toomasele Tiritamme :)

Mina ja minu arvamus

Tunnen ennast eilsest saadik nagu oleksin sattunud sarja “Meeleheitel koduperenaised”. Täpsemalt sellesse kohta, kus kõik puitpäised idioodid lõpus mahehäälse monoloogi saatel ninapidi moraalihunnikusse surutakse. Millegipärast on nüüd elus vist kätte jõudnud see koht, kus pean midagi oma arvamuse kohta ja selle väljendamise kohta selgeks õppima :S Aga mida siis, krt võtaks, sellest ma küll aru ei saa :/
Õnneks ei paista see ainult minu probleem olevat… Kui eile Ordu foorumisse sisse logisin, avastasin õudusega, et sinna oli viimase kolme vahelejäänud päevaga tekkinud säherdune kirglik diskussioon, et ehmatas ära. Teema sai alguse tegelikult hoopis millestki muust, aga mis antud teemaga haakudes kõlama jäi, oli üks: on ikka nõme küll, kui alati on keegi, kes ütleb, kuidas asjad on. Samas ei saagi organisatsioonis paljude oluliste asjade puhul teistmoodi – lõppematu demokraatia hakkab ju toimimist segama ja lõpuks peab olema keegi, kes kraani kinni keerab.
Aga sõprade ringis? Olgem nüüd ausad, tavaliselt on seltskonnas alati vähemalt üks, kes kõike kõige paremini teab. Siin sõltub ilmselt palju sellest, kuidas on jõujooned paika pandud, et kas ülejäänud hoiavad moka maas, kas puhkeb kirglik diskussioon, või mis iganes veel. Ma olen üsna kindel ka selles, et ei ole olemas sõpru, kelle arvamused milleski lahku ei lähe. No ja siis?

Kogu selle pika pläma peale tahan ma vist öelda, ennast korrata riskides – igaühel on õigus oma arvamusele. Vähemalt olen mina kõigile oma tuttavatele ja sõpradele sellise õiguse by default andnud, küsimata, kas nad seda tahavad või vajavad. See arvamus on neil ka siis, kui see minu arvamusega kokku ei lähe, ja neil on täieline igavikuline ja lõppematu õigus seda väljendada. Miks peaks ma solvuma, kui kellelegi ei meeldi nt “Sin City” ja ta kaifib hoopis, mai teagi, “Dirty dancingut”? See, et ma arvamust ei jaga, või lausa vastupidi, ei tähenda ju midagi muud peale selle, et mina arvan teisti. Ja miks ei võiks kaks inimest mõnest asjast eriarvamusel olles siiski hästi läbi saada? Retooriline küsimus.
Ja kui tohib, siis ma jätan endale ka õiguse reageerida asjadele – ka teiste arvamustele – niimoodi, nagu ma seda terve oma elu teinud olen: rahulikult. Rusikatega vehkimist ja räuskamist ei maksa minult oodata. Sõbrad peaks ju seda teadma.

… vol. 2

Kohtasin eile üht vana tuttavat, keda polnud aastaid näinud. Nad tegelevad labradoride kasvatamise ja aretamisega, palju auhindu ja sigailusad oomad ja puha. Hiljuti kolisid Kaberneemele, kus on paremad võimalused, aga koerad, kavalad nagu nad on, pääsevad vahel ka metsa vahele. Kus siis üks hea jahimees kolm neist lihtsalt maha lasi. Aitäh tublile eesti mehele – seadus ju ei luba koeral üksi metsas joosta tõepoolest.* * *

Paar päeva tagasi põles Kiisal maha üks maja, inimesed õnneks pääsesid eluga. Aga sisse põles kaks foksterjerit… Tegemist oli Roosi kenneliga, kust ka meie Pipi pärit on… ja tema ema oli üks neist, kes sisse jäi.

Kui ilusaks see sea-aasta veel minna saab?