Post, mida ma ei saa teha

Aga jubedalt tahaks.

Kunagi oli nii, et kui ma tahtsin mängu kohta midagi kirjutada, siis ma lihtsalt kirjutasin. Kõik oli võimas, vägev, meeliülendav ja uus. Head ja halvad emotsioonid, kõik lihtsalt purskus välja, jagamisvajadus oli suurem kui mina, elevus ja põnevus veel kaks korda suuremad. Ja olgem nüüd ausad – halbu emotsioone ju ei olnudki. Kõik paha oli samal ajal ka hea – sel lihtsal põhjusel, et see lihtsalt oli. Oli olemas, mängu sees, pidi olema. See oli õige, sest nii oli mäng.
Aja jooksul olen hakanud vahet tegema, millised on minu emotsioonid ja millised tegelase omad… ja need ei kattu enam sugugi nii sageli, kui algusaegadel. Või siis ei suutnud ma varem lihtsalt vahet teha? Ma isegi ei tea, kas see on hea või paha, aga teatud süütusekaotust kahetsen taga küll… Mitte et seda oleks kuidagi vältida saanud. Kõik uus on kord vana jne. Ja mäng on ju ikka sama.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Hoopis sellest, et…

Üks minu dm-e ütleb ikka, et kui mängijal mängus igav on, või kui ta endale tegevust ei leia, siis on see tema enda süü. Ja see on jumala tõsi – kui sul on ikka terve maailm käes, siis… mine, mölla, murra. Leia, mis sind huvitab, võta kõik, mis võtta annab. Aga. Ei ole ju nii lihtne. Või õigemini – see on ainult alguses nii. Hiljem saab sinu tegelasest sinu jalapakk – ei torma enam niiväga kuhugi, rolliloogika on sama armutu kui päris-päris elu. Ja see hakkab sind vedama kohtadesse, kuhu sa tegelikult ise minna ei tahakski, ja tegema asju, millest pigem eemale hoiduks.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Hoopis sellest, et…

Varsti saab aasta täis sellest, kui ma oma maailma liikuma lükkasin. Kartsin kohutavalt kombel, aga jubedalt tahtsin proovida ka. Ideid on siiamaale nagu muda, aeg-ajalt tahaks juukseid katkuda ja kisendada: jeebus, kui samas tempos edasi, siis ei õnnestu mul kümnendikkugi oma ideedest käiku lasta! KUHU ma need siis panen?! Mängijad on mul õnneks täiesti geniaalsed – pooled ideedest on nende inspireeritud. Ja ma ei mäletagi, et ma mõne muu tegevuse juures nii palju naerda oleks saanud, kui Roesones :D Nii et kui me kunagi terve kambaga pensionile peaks jääma, siis igav meil igatahes ei hakka. Mitte et praegu igav oleks, otse vastupidi.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Hoopis sellest, et…

Aga sellest ei saa. Ei oska veel.
Aga vaadake selle asemel filmi :)

A touching film about role playing

Naistepäevast

Kesse ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise :D
Täna on Rahvusvaheline Väga Hea Välimusega ja Kuradi Tarkade Naiste Päev!
Ja pea meeles seda elumotot: Elu EI TOHIKS olla teekond hauda, eesmärgiga jõuda turvaliselt pärale atraktiivses ja hästi säilinud kehas, vaid pigem- külg ees sisse lennata, shokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha täiesti ära kasutatud ja kulunud ning hõisata: “Issver, milline reis!!!” Ilusat päeva!

PS: Tähh Virgele laheda tervituse eest!

PPS: Minu tütar sai täna Madise käest lilli, ja mina ei saanud!!!! Maris arvas, et ilmselt sellepärast, et mind ei olnud kodus. Persse… Viimane kord kui tööle lähen :P

PPPS: Nähh, juhtitigi tähelepanu, et tegelikult sain ma selle töökäigu käigus ühe taime – mitte küll lille, aga ikkagi. Kiivi on palju maitsvam ka kui üks keskmine krüsanteem. Aitäh Toomasele Tiritamme :)

Mina ja minu arvamus

Tunnen ennast eilsest saadik nagu oleksin sattunud sarja “Meeleheitel koduperenaised”. Täpsemalt sellesse kohta, kus kõik puitpäised idioodid lõpus mahehäälse monoloogi saatel ninapidi moraalihunnikusse surutakse. Millegipärast on nüüd elus vist kätte jõudnud see koht, kus pean midagi oma arvamuse kohta ja selle väljendamise kohta selgeks õppima :S Aga mida siis, krt võtaks, sellest ma küll aru ei saa :/
Õnneks ei paista see ainult minu probleem olevat… Kui eile Ordu foorumisse sisse logisin, avastasin õudusega, et sinna oli viimase kolme vahelejäänud päevaga tekkinud säherdune kirglik diskussioon, et ehmatas ära. Teema sai alguse tegelikult hoopis millestki muust, aga mis antud teemaga haakudes kõlama jäi, oli üks: on ikka nõme küll, kui alati on keegi, kes ütleb, kuidas asjad on. Samas ei saagi organisatsioonis paljude oluliste asjade puhul teistmoodi – lõppematu demokraatia hakkab ju toimimist segama ja lõpuks peab olema keegi, kes kraani kinni keerab.
Aga sõprade ringis? Olgem nüüd ausad, tavaliselt on seltskonnas alati vähemalt üks, kes kõike kõige paremini teab. Siin sõltub ilmselt palju sellest, kuidas on jõujooned paika pandud, et kas ülejäänud hoiavad moka maas, kas puhkeb kirglik diskussioon, või mis iganes veel. Ma olen üsna kindel ka selles, et ei ole olemas sõpru, kelle arvamused milleski lahku ei lähe. No ja siis?

Kogu selle pika pläma peale tahan ma vist öelda, ennast korrata riskides – igaühel on õigus oma arvamusele. Vähemalt olen mina kõigile oma tuttavatele ja sõpradele sellise õiguse by default andnud, küsimata, kas nad seda tahavad või vajavad. See arvamus on neil ka siis, kui see minu arvamusega kokku ei lähe, ja neil on täieline igavikuline ja lõppematu õigus seda väljendada. Miks peaks ma solvuma, kui kellelegi ei meeldi nt “Sin City” ja ta kaifib hoopis, mai teagi, “Dirty dancingut”? See, et ma arvamust ei jaga, või lausa vastupidi, ei tähenda ju midagi muud peale selle, et mina arvan teisti. Ja miks ei võiks kaks inimest mõnest asjast eriarvamusel olles siiski hästi läbi saada? Retooriline küsimus.
Ja kui tohib, siis ma jätan endale ka õiguse reageerida asjadele – ka teiste arvamustele – niimoodi, nagu ma seda terve oma elu teinud olen: rahulikult. Rusikatega vehkimist ja räuskamist ei maksa minult oodata. Sõbrad peaks ju seda teadma.

… vol. 2

Kohtasin eile üht vana tuttavat, keda polnud aastaid näinud. Nad tegelevad labradoride kasvatamise ja aretamisega, palju auhindu ja sigailusad oomad ja puha. Hiljuti kolisid Kaberneemele, kus on paremad võimalused, aga koerad, kavalad nagu nad on, pääsevad vahel ka metsa vahele. Kus siis üks hea jahimees kolm neist lihtsalt maha lasi. Aitäh tublile eesti mehele – seadus ju ei luba koeral üksi metsas joosta tõepoolest.* * *

Paar päeva tagasi põles Kiisal maha üks maja, inimesed õnneks pääsesid eluga. Aga sisse põles kaks foksterjerit… Tegemist oli Roosi kenneliga, kust ka meie Pipi pärit on… ja tema ema oli üks neist, kes sisse jäi.

Kui ilusaks see sea-aasta veel minna saab?

…

…

http://koera.meeste.net/2007/02/kuidas-sa-visid.html
ma väga loodan, et see konkreetne sitapea ja kõik värdjad nagu tema saavad ühel hetkel elus täpselt seda, mille nad ära on teeninud – nad on üksi, õnnetud ja kõigi poolt mahajäetud. Ja mitte keegi kurat ei tule selle halastava süstlaga.

Sõpradest

Istusime tol õhtul, kui Madis Soomest tagasi jõudis, ja veinitasime jällenägemisrõõmus :)
Igasugustest asjadest oli järsku jube palju räääkida, nagu oleks kolme päeva asemel kuu aega lahus olnud. Naljakas.
Igatahes oli natuke juttu Soomest, ja siis veidi rohkem ordust ja mängust. Ja siis veel natuke rohkem ordukatest ja mängust. Ja veel natuke muudest asjadest, mis on kahe eelmisega tugevalt seotud. Siis sai vein otsa ja tuli magama minna.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Nimelt jäi mulle järgmiseks päevaks kusagile ajukäärude vahele kinni mõte sõpradest ja sellest, mis on minu puhul õieti see miski, mis paneb mu ühtede inimeste külge kinni jääma. Ja kuidas võib juhtuda nii, et alguses väga lahedast ja paljulubavast tutvusest saab ajapikku vaid pealiskaudne sõprus ja vastupidi, esmapilgul täiesti mittemidagiütlev inimene võib järjest enam südame külge kasvada?
Ja need mõtted ei kao meelest ära ka. Mõtlesin siis, et panen kirja kõik, keda ma vähem või rohkem oma sõpradeks loen, ja miks. Oeh. Jajah, ma tean küll et mõned teist juba irvitavad, et vaat kui naiivne, onju? Muidugi. Kohutavalt keeruliseks muutus järsku selle piiri tõmbamine, et kust läheb joon sõbra ja lihtsalt hea tuttava vahel…
Mis siis õieti eristab sõpra tuttavast? Olulised asjad, mida oled nõus talle usaldama? Aja hulk, mis sa oled nõus temaga koos olemiseks oma niigi nappidest varudest kulutama? Kui palju – ja kas üldse – sa oled nõus ise tema muresid kuulama? See, kas temaga koos on võimalik vaikida ilma ebamugavust tundmata? Või on sõber see, kellele sa ei karda ka ebameeldivaid asju otse välja öelda, ja kes ei vihka sind hiljem sellepärast? Keegi, kellega koos võib muretsemata maskid ja rollid unustada, ja olla mina ise? Mina ka ei tea. Alguses tundus jube lihtne, aga mida enam asjade peale mõelda, seda keerulisemaks muutub :(
Teine asi, mis mind oma nimekirja tehes nimesid üles kirjutama ja siis üha jälle maha tõmbama sundis on see, et mõne puhul ma ei teagi, kas tema loeb mind oma sõbraks või ei. Aga – on see oluline? Kas sa saad pidada oma sõbraks kedagi, kes sinu kohta nii ei arva? Kui tõmmata paralleel armastusega, siis kahtlemata: vastamata armastus olevat palju sagedasem tunne kui vastastikune. Aga vastamata sõprus? Tekib selline imelik natuke kõhe tunne. Mina arvan küll, et ta on sõber, aga tema äkki ei arvagi nii? Õuh. See oleks siis tegelikult nagu armumine, aga mitte täie rauaga, vaid kuidagi mõistlikumalt. Aga kripeldama ajab ikka, et mis kui…
Tegelikult on vist ikka nii, et asi on lõpuks selles isikliku kiindumuse ja armastuse hulgas, mis sa oled nõus kellelegi pühendama. On need, kes lähevad korda ja need, kes ei lähe. Nii? Aga kuidas siis üldse teha vahet sõprusel ja armastusel? Sõpru ju ka armastatakse? Kas on asi selles, et neid armastatakse kuidagi teistmoodi, või et lihtsalt vähem kui neid, keda armastatakse selle sõna kõige intiimsemas tähenduses? Oh, ja siis on ju veel perekond – vennad ja õed, ema ja isa, lapsed ja muud loomad. Kas armastus/sõprus pereliikmete vahel on veel mingi kolmas sort kiindumust?
Siis ma jõudsin oma mõtlemisega sinnamaale, et äkki see on minu mingi isiklik kiiks. Et ma ei suuda inimeste vahele piire maha tõmmata, et kes on kes ja kumb on Lenin. Et tegelikult see kõigi jaoks elementaarne. Arrghh.

Ja list on siiamaale pooleli…

Pill tuleb pika ilu peale

Elu on ikka huvitav asi. Nagu meri, kus kõik käib lainetena – kord laineharjal, siis jälle põhjas. Et kui on rõõm, siis on ikka selline, et võtab hinge kinni, ja kõik läheb hästi. Ja kui läheb sitasti, siis ikka põhjalikult ja kõikidel rinnetel. Kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult on see vist isegi hea. Kõik kõik oleks ühtlaselt ära jagunenud, siis ei saakski ju vist põhjalikult õnnelik olla? Et mingi jama rikuks alati puhta rõõmu ära? Aga teisest küljest ei saaks siis ka kohe surmani õnnetu olla, sest ikka oleks mõni väike rõõm, mis nööri kivi küljest lahti lõikab ja päris põhja ei lase… Mh. Keeruline.
Tegelikult järele mõeldes mulle vist meeldib selline maailmakord rohkem, mis on nagu meri.

Miks on asjad nii, nagu nad on?

Millegipärast on nii, et kui juhtub midagi suurt ja olulist, on sellest pea võimatu kirjutada. Olen sada korda blogilehekülje lahti võtnud, et hakata kirjutama MütoFestist, kuid millegipärast ei saa. Aga tunne oli ju hea ja mälestus võimas…
Samasugune on lugu minu praeguses töökohas toimuvaga, mis oleks siis näide skaala teisest otsast, ehk siis säherdusi ilgusi juhtuvat teatavasti vaid politseikroonikas ja mehhiko seepides. Asud kirjutama, tõmbad kopsud õhku täis, kirjutad kaks esimest sõna ja… soss :(
Kas on asi ehk selles, et väga tugevad ja isiklikud emotsioonid lihtsalt ei anna ennast kätte – vähemalt mitte nii, et neid paberile saaks panna? Või on tegu hoopis sellega, et ükskõik kui palju tahta asjadest rääkida, ei tule tegelikult kirjutama hakates sõnad ja laused üldse sellisena paberile/ekraanile, kui nad peas tunduvad.

* * *

Teine asi, mis mulle muret teeb, on privaatsuse ja eetika küsimus: no kust maalt see siis blogis jookseb? Ühest küljest on see täitsa minu isiklik koht, kus ma saaks justkui avaldada oma täitsa isiklikku arvamust. Teisest küljest jälle on see ju vabalt veebis loetav igaühele…
Isegi rääkides asjades, mis mindd isiklikult ja sügavalt puudutavad, on need sageli ja enamasti seotud ka paljude teistega. Ja see pilt, mis mõnest minu juttu lugedes võib jääda, ei pruugi alati kõige meeldivam olla. Aga kas siis peab? Üks mu tuttav kehitas selle peale õlgu ja ütles: “Mis see sinu asi on? See on sinu arvamus… lase aga käia, mida mürgisem ja avameelsem seda parem.” Njaa, seks ja vägivald müüb.
Aga millegipärast on mul suht ebapahainimlikud kahtlused…

Minu tänased saavutused :S

1. Üritasin telefoniga telekal kanalit vahetada. Ei õnnestunud.
2. Panin päikeseprillid külmkappi ja otsisin neid siis hiljem meeleheitlikult taga. Leidsin siis, kui tahtsin juustu võtta. Juustu ei olnud, selle olin juba hommikul hoolikalt mikrolaineahju pannud. Leidsin alles siis, kui hakkasin koerale konti sulatama.
3. Läksin koeraga jalutama. Koera unustasin koridori. See on siis juba teine kord.
4. Pesin hambapastaga käsi.

Persse

Siia pidi tulema üks ülitige ja sapist nõretav sissekanne teatud ajukääbikute teemal, kes ei suuda näha sentimeetritki omaenese ninakesest kaugemale ja kes kõrgetest aadetest, südamlikkusest, ligemesearmastusest ja mõistmisest jahudes üle teiste kõnnivad, hoolikalt ette vaadates, need räpased loomad teda kogemata täis ei pritsiks. Nad on üle neid ümbritseva nõmeduse ja vaimupimeduse maailmast, nagu messiad, kes on meie hulka saadetud, et nad oma headuse ja südamlike silmadega kogu valu sult võtaksid ja kannaksid… vi nii nad ise arvavad.
See on see sort inimesi, kelle iga lause algab sõnaga “Mina..” ja lõpeb ka selle sõnaga. Ja ega nad üleüldse suurt muud millestki ei räägi ka. Kristus ristil, lakkamatult halamas. “Näete, kuidas mina kannatan! Minul on nii raske! Oo jaa, teil on ka natuke raske, aga teid mina ju päästma tulingi – teie pärast ripun mina siin, kannatan, kangelaslikult, saan teie iidoliks ja messiaks… Oi kui halb minul siin on, kui te vaid teaks. Aga mina näen – teie jah, teie ei näe veel, ja paljud teist ei hakkagi kunagi nägema nii nagu mina näen – aga mina juba näen, et see kõik on kõrgema eesmärgi nimel ja mina – MINA – olen selle kannatamise valinud, teiesuguste loomakeste eest – sest MINA olen Inimene, mina oskan kannatada ja minu kannatused on midagi väärt…”

Aga seda sissekannet ei tule. Lugesin üht teist, mille tegin paar päeva tagasi ja… ähh. Homme ostan endale pol kilo maksa ja kujutan ette, et tema on Lumivalgeke ja mina kuri võõrasema. Ja jahimehe asemel oli seekord tema evil twin. Head isu!