PK8: In which I am all over Tolkien´s manuscripts + Oxford-Gatwick-Tallinn

Ja siis juhtus midagi uskumatut. Arthur küsis, kas ma äkki sooviks näha mingeid Tolkieni asju, mis seal Bodleian Librarys kõik olemas pidid olema – alustades raamatute erinevatest trükkidest kuni käsikirjadeni. Kas ma tahan!? Mis kysimus see yldse selline on!? Nii saingi endale tema käendamisel kui magistriõppe student Oxford Library kaardi! Ja see polnud kõik – kohe suundusime edasi teatud lugemissaali, kus broneerisin endale järgmiseks päevaks aja ja koha ning tellisin lugemiseks mõningad manuscriptid. Jeekim… olin ma alles sellega hädas! Kas sina näiteks teaks kohe lambist, mida sa näha tahaks, kui ümmarguste prillidega inglasest raamatukogutöötaja sulle nõudlikult otsa vaatab? Nuhh, ytlesin, et näidake siis kirju. Millisest perioodist? Nuhh, ytleme, varasemad… sajandi algusest II Maailmasõjani näiteks…? Pandi kirja, suruti kätt ja öeldi tere tulemast homme. Karvad tõusid kõik selja peal pysti. Homme saan kõik Tolkieni kirjad oma higiste käpakeste vahele… õõvastav ;)
Peale seda oligi kell juba sealmaal, et läksime tagasi Arthuri juurde ning sõime õhtust. Selles yhines meiega naabrite kass (nimega Pig), kes ysna nõudlikult endale ka osa nõudis ja lõpuks end professori sylle väga koduselt magama sättis. Niii nunnu :) Õhtu päädis lühikese autosõiduga läheduses asuvasse kummituslossi. Nimelt olevat need varemed kunagi kuulunud ühele Richard III vasallile, kes ta siis reetis vi midagi. Ja loss põletati maha. Ning edasise damage viisid lõpule kohalikud talumehed – väidetavalt olevat lausa kolm ligiduses olevat küla sama hoone kividest ehitatud… Koht oli pimeduses ja kuuvalguses väga lahe, eriti kuna kohale pääsemiseks tuli kõndida läbi vanu haudu ja suuri keldi riste täis kalmuaia. Kummitusi kahjuks küll ei näinud, aga see pole ka ime – varemete vahel tormasid ringi mingid kasvatamata jõnglased, kes kiljusid ja kriiskasid ni, et endalgi tekkis tahtmine põgeneda…
* * *
Järgmine päev algas koti pakkimisega. Kurp oli. Kincaidid sõitsid Londonisse mingile päevasele etendusele ning viisid mind koos mu kodinatega Oxfordi missiooni lõpetama. Seal ma siis seisin, keset bussijaama, kott nigu käru sabas ja pidasin plaani, mida edasi teha. Täiesti ootamatult andis mulle ligi tunniks ajaks tegevust kotihoiu otsimine, milleks oli mingi erafirma bussijaama läheduses. Jeekim – oli see alles hoolega ära peidetud! Lõpuks sain sellega siiski hakkama.
Ja siis kimasin kohe raamatukokku. Suur oli minu pettumus, kui lubatud manuscriptide asemel anti mulle karbitäis filme ja õpetati, kuidas mikrofilmi vaatamise aparaati kasutada. Ehhh…. nii palju siis krabisevatest originaalidest minu käppade vahel. Aga huvitav oli ikkagi. Juba see idee iseenesest – olen Oxfordis, Bodleian Librarys ja loen Tolkieni kirju. Seda on raske kirjeldada, aga see oli vaimustav :D
Peale paaritunnist aparaadikruttimist kõndisin veel veidi mööda maja ringi ja läksin siis linna. Neilil oli õigus – Oxford oli imeilus. Kohutavalt maaliline, täis igivanu maju ja lugematuid vaimustavaid detaile. Liiklus oli väga tihe, suured bussid segi väikeste autode, jalakäijate ja jalgratastega tänavatel, mis ehk veidi laiemad kui Tallinna vanalinnas. Ja kõik toimis. Täitsa uskumatu, aga tõsi. Meil oleks samades oludes täielik ja absoluutne kaos valitsenud.
Inimesed olid äärmiselt lahedad, sõbralikud ja suhtlemisaldid. Minu T-särk kirjaga „Turn me on. Fcuk FM” teenis mulle koguni kaks õlut ühes ylipilaste kõrtsis Merton College kylje all (mis on muide väidevalt avatud aastatst 1242) ning mõned tähelepanuavaldused tänaval. Hehh, elu on ilus :) Tegin muidugi jälle hulgaliselt pilte, kammisin läbi paar raamatupoodi ja Virgini muusikakaubamaja ning oligi käes aeg Gatwicki ekspressi peale minna.

Oxford-Gatwick-Tallinn
Tõmbame siis otsad kokku. Ärasõit. Ronisin bussi ja seekord õnnestus seada end sisse kohe esimesel pingil, kust avanes hea vaade teele. Tegelikult oli see küll suhteliselt mõttetu, kuna inglaste loll komme kõik teeääred hekkidega palistada teeb igasuguste võimalike vaadete nautimise praktiliselt võimatuks. Bussiga oli tegelikult veel enam-vähem, kuna see oli nii kõrge, et mõnes kohast nägi yle hekkide. Autoga oli küll umbes sama hea sõita kui tunnelis – mitte midagi ei näe. Selle eest on vahel jälle üht-teist tee peal :) No igatahes huvitavam kui magada.
Gatwicki jõudsin parajalt ca poolteist tundi enne lennuki väljumist. Aga tegelikkuses selgus, et teada polnud isegi veel väravat, kust lennuk välja peaks minema. Istusin ja ootasin. Ja lugesin ja ootasin. Ja tatsasin ringi ja ootasin. Olin oma raha nii põhjalikult ära kulutanud, et ei saanud endale isegi mingit Maci einet lubada, muust söödavast rääkimata. Viimased Oxfordis tehtud õlled kõhust juba ammu kadunud, kombineerin viimaks endale pisikese purgi Pringles krõpse ning pudeli Eviani – raha pole eluski nii otsas olnud vist… Kümme minutit enne lennuki plaanikohast väljumist teatati lõpuks ka värav, mis muidugi asus kusagil kilomeetri kaugusel mööda tyhje koridore. Nujahh. Klappadi-klappadi-klappadi. Seal sai veel oodata, enne kui peale hakati laskma, aga lõpuks olime siiski õhus ja teel kodu poole.
Lennukisse tatsates ajasin kaela innukalt õieli, et ega ometi… et äkki jälle Helen tööl… aga ei. Nojah. Ega kogu aeg ei saagi vedada. Minu kõrval istusid kaks tädi (kellest üks selgus hiljem jutu järgi olevat mingi üliõpilane ja teine tema ema), kes sõid pidevalt banaani, mille lõhn mul juba poole tunni pärast kõik kõhus keerama pani. Öäk. Siiamaale peale seda reisi pole tahtnud seda puuvilja nähagi. Yritasin raamatusse süveneda ja see polnudki väga raske – kui nad lõpuks tukkuma jäid. Olin Oxfordist kaasa ostnud Lewise kolmeloolise kogumiku Narnia lugudest („The Magicians Nephew”, „The Lion, the Witch and the Wardrobe” ja veel mingi lugu, ainult £3), millest esimene lugu sai lennukis ka läbi loetud. Nujah. Oli kah. Hea lihtne lugemine, suurepäraselt sobiv nooremale vanuseklassile keele õppimiseks. Aga ainult lastelugu, ei midagi enamat. Lootsin, et edasi läheb paremaks.
Lõpuks ometi Tallinn! Rahvas valgus rahulikult lennukist välja pagasit ootama. Kaks minu kõrval istunud tädikest tormasid kohe esimese pingi poole ja istusid ohates. Jäin neid vist ammulisui vahtima – see paaritunnine lennukis sitsimine oli nende istmikunärvi ikka veel rahuldamata jätnud… Njahh. Inimvõimetel ei ole piire, tõepoolest.
Otse loomulikult väljas sadas. Aga tulilind oli endiselt kiire ja koju jõuda oli oi kui hea :D

THE END

PK7: Watchful Eagle and a Pint

Nunii – raffa tungivatele soovidele vastu tulles the saga continues ;) Tegelt on ka juba viimane aeg, sest yx ja teine asi hakkab mälus juba ähmastuma – skleroos, mis teha :(
Niisiis – pyhaba oli siis see kurb lahkumispäev. Kui Murakas oli juba läinud, käisin veel päris mitmes loengus. Hollandlaste blokk muusika, laulude ja erinevate loengutega oli päris lahe. Professor Renee Vink Leideni ylikoolist rääkis Tolkieni haldjate surematuse idee seostest Simone de Beauvoir vaadatega, eriti nagu väljendatud raamatus “All Men are Mortal“. Asi oli ysna intrigeeriv. Nagu yks vanem daam tabavalt raffa hulgast märkis, on surematute suhe surelikega (ehk siis haldjate ja inimeste vaheline armastus) võrreldav inimeste ja nende lemmikloomade suhtega. Et kuigi me pole surelikud, siis kassi vi koera vaatevinklist see peaaegu nagu nii on. Ja kui koer sureb, siis sa nutad – aga võtad varsti uue. Ja siis ta jälle sureb, aga sina elad muudkui edasi ja võtad jälle uue. Vat siuke lugu :) Et nii raske on armastada neid lühiealisi, kes oma iseka ärasuremisega sulle pidevalt haiget teevad…
Viimane loeng, kuhu enne bussi peale minekut sattusin, oli mingi Viini ülikooli professor, kes rääkis Tolkieni kirjanduslikest allikatest. Džiisus kraist! Midagi nii igavat ja trafaretset polnud ma terve selle ürituse jooksul kuulnud :(. Pooled Ordu liikmed suudavad seda teemat raudselt märksa sisukamalt ja huvitavamalt käsitleda. Kohe kahju oli, et see lõppnoot, niiöelda, nii lahjaks jäi. Igatahes tulin sealt tulema, tegin armsaks saanud Sacks of Potatoes-s veel viimase õlle Birminghamis ning taxi viis mind ära bussijaama. Ja juba olingi Oxfordi poole teel, kus mind ootas ees professor Arthur Kincaid, minu endine õppejõud EHI-s, kes oli ka kaitsmisel mu oponent :)
Kincaidi maja oli lihtsalt vaimustav. Osa sellest väidevatalt lausa 400 aastat vana ja seda võis täitsa uskuda. Madalad palklaed ja maakiviseinad, ning hoomamatustes kogustes raamatuid. Kaminate kohal mõõgad ja keskaaegset vurfi tulirelvad. Nurgas lahe naljakas kassikujuline taburet :) Külluslikult rohelises hoovis pisike tiik ja palju skulptuure, väga maaliline. Ühes aia servas vähemalt 10×3 meetrit bassein, kaetud nutika klaaskatusega. Väga šeff. Mulle anti kasutamiseks pisike kylalistetuba teisel korrusel, mis jäi just sellesse kõige iidsemasse majossa. Sellel polnud yhtegi sirget seina. Lagi jooksis ühest nurgast kõvasti allapoole ning põrand oli ka täitsa kaldu – voodi kõrval seisev massiivse puukirstu üks ots seisi igatahes konstantselt õhus. See oli absoluutselt vaimustav. Ja ma magasin nagu nott – üle pika aja. Nagu oleks koju jõudnud :)
Kuna ka minu võõrustajad olid eelmisel päeval vahetult enne minu saabumist jõudnud tagasi pikemalt reisilt, põõnasin hommikul rahulikult lausa üheteistkümneni, enne kui liikumist hakkas kostma. Kerge hommikueine ja juba olimegi teel Oxfordi poole, mida Arthur nii lahkel oli nõus mulle näitama. Olin üsna põnevil – paar päeva varem oli Neil the Journalist seda reklaaminud kui Inglismaa kõige kaunimat linna. Pluss see, et tegelikult elas seal ju kogu oma elu ka vanameister Tolkien ise ning tema hauale tahtsin ka kohe kindlasti minna.
Väga sobivalt jäigi Wolvercote Cemetery Põhja-Oxfordis meile otse tee peale. Väga nunnu koht. Korra vajus lõug töllakile rinnale, kui professor süüdimatult autoga otse surnuaeda sisse sõitis – pistis, et seal saigi päris edukalt teatud ulatuses ka autoga kurseerida. Veider. Aga nohh, miks mitte. Vanameistri haua juurde juhatavad viidakesed teel algasid juba väravast ja nende abil leidsime koha kenasti üles. Esimene mulje oli… eee.. pettumus. Hauaplats oli pisike ja karvakasvanud. Tegelikult tundus see isegi lausa nagu hooldamata olevat. Kuigi ilmselt siiski mitte – pigem oli see mulje ehk taotuslik? Hauakivile lilli pannes hakkas juba silma imelikke detaile – kõikjal taimedel, mullal ja kivide vahel võis näha erinevaid münte ja ehteid, paari karvast mänguasja, sellele lisaks veel kokkumurtud kirjakesi ja isegi paar Tolkien 2005 konverentsi pliiatsit. Nujah. Mul jäi ausalt öeldes karp lahti. Arthur ei suutnud ka naeru tagasi hoida – hiljem ära sõites täheldas ta ilmse rahuldustundega, et kõik mündid oli välismaist päritolu. Inimesed on ikka veidrad – kas haud on mingi soovikaev vi, et sinna raha loopida? Ja kirjad – kamoon, milleks ometi!? Ehtetest ma saan veel aru kuidagimoodi. Karvaste mänguloomakeste esindus koosnes üsna räpasest lambast ja kotkast. Hea küll, kotkas Tolkieni haual on veel kuidagi mõistetav – noble bird of Manwe vi mis iganes, valvamas üle kirjaniku viimase puhkepaiga…. mmm…. morantiline. Aga milleks lammas? Kotkale toiduks vibolla?
Edasi tuuritasime mööda linna ringi – kui professori kergelt hullumeelset ja surmapõlgavat sõidustiili tuuritamiseks võib nimetada. Minu mulje põhjal yritas ta teisi juhte lihtsalt segadusse ajada ja see paistis tal hästi õnnestuvat ;) Kui ma esimesest ehmatusest jagu sain ja sõrmed polstrist lahti julgesin lasta, võis seda peaaegu nautida – omal kombel. Igatahes õnnestus mul näha ära C.S Lewise maja ja selle selle kõrval asuv Wildlife Park (mis tähendas pisikest metsasalu ja hiigelsuurt karjamaad), kus nad Tolkieniga olid omal ajal tihti jalutamas käinud ja oma teoste üle mõtteid vahetanud. Ehk siis üks võimalikke Keskmaa landscape. Sellele järgnes Tolkieni linnamaja, kus ta elas „Sõrmuste Isanda” kirjutamise ajal 50ndatel. Tol ajal olevat see olnud üks Oxfordi odavamaid rajoone ja linna serv – nüüdseks aga praktiliselt kesklinn. Lõpuks õnnestus ka auto kuskile kavalasse hoovi parkida – mingi kirikukolledži mingi maja. Arthuril seal parkimisluba kyll ei olnud, aga ta ytles, et need inimesed seal tunnevad teda ja pani aknale kirja, et ta näitab foreign studentile linna ja aitäh parkimiskoha eest. Lahe :D Kahju, et need asjad meil kuidagi niimoodi ei tööta.
Vaevalt olime kõrvaltänavast välja jõudnud, kui juba ma nägingi seda – The Eagle and Child kõrtsi silti. Juhhuuu!!! Tegin sellest vähemalt 127 pilti ja sees umbes samapalju. Kuna lõunaaeg oli käes, siis otsustasime seal ka süüa. Võtsin Shepard´s Ale Pie, mis kujutas endast ülimaitsvat ja rikkaliku veiselihaga täidetud pirukat (nagu selgus pärast). Arthur küsis, kas ma tahan õlut pindi vi pool. Mille peale ma jäin mõtlema, et kas sobib ikka kohe terve pint… Seda kõhklust tõlgendas ta täiesti omal viisil – „Oh, now, you don´t know what the pint is!” . Langetasin malbelt pilgu ja võtsin pool. Sättisime ennast sisse just sellessamas nurgas, kus inklingud kunagi koos istusid. Tunne oli megalahe – vibolla oli Tolkieni tagumik just sellesama koha peal, kus minu oma praegu!
Ülejäänu pean lühidalt kokku võtma. Pärastlõuna möödus mööda erinevaid kolledžeid traavides. See linn praktiliselt neist ainult koosnebki. Neid on palju, nad on suured ja jubeilusad. Kõige põhjalikumalt kammisime läbi muidugi Exteri, kus Tolkien õppis ja Mertoni, kus ta hiljem töötas. See kõik on tõepoolest hirmilus ja võimas. Põhimõtteliselt ei tunud suures osas ka vestlusest midagi välja, sest ma ainult ohkisin katkematult vaimustusest iga uue avaneva vaate üle ning pildistasin meeletult nigu jaapani turist. Lõpuks läksime ka Oxfordi suurimasse ja ka ühesse tuntumasse Christ Church Collegesse, kus õnnestus ära näha dining hall, milles filmiti Harry Potteri filmi Sigatüüka vastavad stseenid. Kohutav, kui palju seal raffast oli… Aga koht ise oli muidugi tõeliselt impressive. Selle college juurde kuulus ka väga suur aed (kuhu ma pääsesin tänu sellele, et Arthur oli selle kooli kasvandik ja võis minna kõikjale, kuhu tavalised turistid ei pääsenud :P) ja sealt edasi lausa heinamaad, mis siis vahel linnarahvale jalutamiseks avati. Sealtsamast paistsid ära ka nii Exteri kui ka Mertoni kolledžid. Täiesti uskumatu, et selline vaade võib sulle avaneda keset linna 8)

Stay tuned for PK8: In which I am all over Tolkien´s manuscripts

PK 6: The Witch King Goes Good :P

Järgmine päev algas kohe nalja ja naeruga, kui nii võib öelda. Läksime nimelt hotellis hommikust sööma ja avastasime, et Tolkieni fotodega kaubitsev inglise vanapaar peatub ka samas hotellis. Oma eine lõpetanud, tuli tädike meie juurde ja avaldas kahetsust, et nad eile minu ettekannet ei saanud tulla kuulama. Mille peale ma vastasin, et tegelikult… khõmm… istusid nad lausa esimeses reas ja et ta abikaasa isegi pärast mu kätt surus. Mille peale vajus tädi suu lahti ja kõrvad läksid roosaks… Vähem gin´n´tonic-ut, ma ütlen :)
Murakas oli oma esinemise pärast juba natuke närvis. Luges selle mitu korda läbi ja lubas esinemise ajal ilmekas, soe sõbralik ja naeratav olla. Ja nii oligi, usute vi ei usu. Midagi nii nunnut ei ole ma kohe tykk aega näinud. Aga käed-jalad värisesid kyll, seda ei saa ka kahjurõõmsalt märkimata jätta. Mitte et mul endal ei oleks värisenud… ;) Kogu esinemine läks see-eest suurpäraselt – raffast oli kohal tunduvalt rohkem kui oleks osanud oodata ja rohkem kui paljude suuremate organisatsioonide kuulajatel. Kysiti väga palju ja huvi oli väga positiivne. Eriti kui võrrelda just enne rääkinud Venemaa esindajaga, kellele astuti mitu korda üsna kõvasti varba peale seoses autoriõiguste pideva vägistamisega Venemaal.
Peale esinemist lõõgastusime jälle kõrtsis – otse loomulikult :)) Ja need loengud! On ikka kohutavalt ebaõiglane, et neli pgna sessiooni jookseb yhel ajal – kogu aeg pead sa millestki ilma jääma ning huvitavat toimub nii palju! Igatahes on mul hea meel, et ma ei üritanud pääseda Allan Lee esinemisele, kuhu olevat jube murd olnud ja pool massi ka uxe taha jäänud – nägin pyhaba kordust ja see oli üsna lahja. Slaidiprogramm filmi propside tegemistest ja üldse seal olemisest. Njahh.
Yldse möödus päev ysna vaikselt ja peamiselt Muraka ära sõidu vältimatu lähenemise tähe all. Oli ka näha, et osa inimesi oli juba lahkunud, kuigi teiselt poolt, mõned alles lauba hommikul saabusid. Kuna vahepeal jäid mõned esinejad välja ilmumata, külastasime Art Roomi, kuhu varem ei olnudki jõudnud. Päris ilusaid asju oli ja paljud neist ka müügis, aga nohh, ega ikka hammas peale ei hakanud. Kena õlimaal Nazgulist oli ntx tonn naelu 8(. Oli ka aga pildid olid muidugi kenad ja ka osa nodi ja kostüüme olid päris asjalikud.
Õhtune kauaoodatud Costume Extravaganza oli… eee… oli kah. Mõned asjad olid enam, teised vähem, mõned ikka täielik pullikaka. Enamus olid läinud ikka täiesti teises suunas sellest, mida meie siin viljeleme. Ei mingit ehedust ega ajaloolist tõde ega midagi. Mitte et ma seda hirmsasti pooldaks – isegi vastupidi, kuid mõtlema pani kyll. If you know what I mean… Haleth oli ainuke, kelle kostüüm oli läbini nagu päris. Tegelikult – haldjate puhul võib sellest isegi aru saada, kuna nende olemus on iseenesest fantastiline, kuid mõni asi oli ikka liig mis liig. Er pidas igatahes kuni pooleni vastu ja kadus siis minema – eks kogu see ninnu-nännu ajas otsima omasuguste seltkonda ;). Päris mitme asja puhul ei suutnud ma ka ise turtsatust maha suruda, mis parata…. Lahe oli see, et pealtvaatajate hulgas oli näha palju ´pädevamaid´ kostüüme kui laval. Igatahes oli üldine mulje väga nõrk – eriti meeste kostüümide ja relvade osas.

Stay tuned for PK7: Watchful Eagle and a Pint

PK 5: I Am The Star :D

Sellest päevast polegi midagi suurt rääkida. Lihtsalt üks väga ilus päev. Vestlus Shippeyga hommikul peale tema (loomulikult briljantset) loengut, mille lõppedes olid lausa kõhulihased valusad ning minu kohmakalt alanud kui siiski õnneliku lõpuga loeng pealelõunal.
See on tõeliselt imeline tunne, kui sa oled valmis teinud midagi enda arvates head – ja siis tullakse sulle juurde ja muudkui surutakse käppa ja kiidetakse ja kysitakse, et millal raamat välja tuleb…. Kui on üks asi, millest ma tõesti midagi tean, siis on see Kalevala mõjud Tolkieni loomingus. Kui selle päevani ei olnud see tegelikult mitte kedagi peale minu ka huvitanud. Seetõttu tuli kogu järgnev furoor mulle absolutse (muidugi meeldiva) üllatusena – kõigi järgnevate päevade jooksul astusid inimesed mulle suvalistel hetkedel ligi ja hakkasid innukalt küsimusi esitama – kuni sellise absurdini, et a la „Mis võis kyll Tolkieni jaoks olla Numenori huku idee allikaks?“ Mille peale ma ei osanud muud vastata, kui et soovitasin lugeda legende Atlantisest ja kinnitasin, et Kalevalast see mõte kyll pärit ei ole…
Otse peale loengut tassisid paar külalist (Rohan (pildil paremal)ja Bradfield (kah paremal)) meid koos veel paari inimesega kõrtsi ja siis sai natuke tähistatud. Aga väga vähe. Tegelikult kadume me kohe varsti minema, sest järgmisel päeval ootas ees Murazori esinemine ning mina oli rampväsinud.
Nii et tatsasime hotelli – jõime ära kaks pisikest konjakit, mille lennukist kaasa olime saanud ning klõpsisime natsa telekat, vaadates vaheldumisi „Shakespeare in Love“ ja „The Beach“. Peale mida – minu suureks üllatuseks – õnnestus ära näha ka juba siingi laineid lööv uus sari „Lost“. Mis oli hea.
ELU OLI ILUS SEL PÄEVAL.

Stay tuned for PK 6: The Witch King Goes Good :P

PK 4: In which Neil the Journalist sings Yankee Doodle and we go to Barracuda

Nagu sai juba öeldud, oli Murazoril lobitöö täies hoos, kui mina kõrtsi jõudsin. Tema ümber oli kogunenud terve hulk inimesi ja käis elav vestlus Eesti tolkinistide seltsi teemadel. Et mis ja kuidas. Terve peotäis meie visiitkaarte oli kah juba laiali jagatud ja õnnelike nägudega inimesed silmitsesid neid siin ja seal (wow, how great, we should do also something like this… etc). Kampa kuulus ka üks inglise vanapaar (ja ma pean silmas VANApaar), kes hiljem selgusid olevat Tolkieni fotode müügifirma omanikud. Et siis proua õde Pamela Chandler oli kunagi 50-60ndatel Tolkieni(kes vihkas pildistamist) südame võitnud ja temast päris mitu korraliku fotosessiooni teinud. Toas ja aias. Naisega ja ilma. Nägime pärast pilte ka Dealers Roomis, väga kenad olid. Hindu – teadagi miks – ei olnud juurde pandud… Vanaproua, kes nägi välja nagu tõsine drug addict, teatas siis mingil hetkel meile suure saladuse (mida kuulis terve laud muidugi ning tegelt üldse kõik läheduses viibijad), et avamisele on tulemas ka Priscilla Tolkien. Lahe muidugi, aga mina isiklikult ei ole just suur lastesõber. Nii otseses kui kaudses mõttes.
Enivei. Kuna kõhtu ei olnud lennureisist saadik midagi saanud, üritasin ennast leti juurde välja võidelda. Suure rabelemise, higistamise, vabandamise ja ohtrate valukarjete saatel see mul ka lõpuks õnnestus, kuid kõik, mida mul sealt välja kaubelda õnnestus, oli pakike kartulikrõpse. Kõik muu oli lihtsalt juba otsas. Baariraffas oli üleüldse äärmiselt jahmunud olemisega kogu sellest massist, mis neile ootamatult nagu kott kulda kaela oli sadanud. Kohalikud olid ühte baarinurka tõmbunud ja vahetasid seal ärevalt muljeid (WHAT you said they were?! Tolki-what?) Aga nagu öeldakse – 1 õlu = 2 kotletti. Ja nii see siis läks.
Vahepeal käsime ära ka avamistseremoonial, mis ostus väga lühikeseks ja üllatavalt magedaks. Ilusates kleitides tädid teatasid meile, kus on saali avariiväljapääsud, ning et oleme tulnud Tolkien 2005 Sõrmuste Isanda 50ndale ilmumisaastapäevale pühendatud konverentsile. Olime üsna rabatud, sest tegelikult oli meie eesmärgiks hoopis ju Paraguai missivalimistele minna… Kiiresti tutvustati kõiki komitee liikmeid (siin on osad neist) ning siis rebiti lavale ka külalised, kes selleks ajaks saabunud olid. Ja siis suur „üllatus” Priscilla Tolkien, kes pidas kena südamliku kõne ja oligi kõik. How absolutely lame. Ah jaa, linnapea pidas kah kõnet, tervitas kõiki ja teatas uhkusest õhetades, et teeb ka kandva rolli kohaliku näitemänguseltsi etenduses „Farmer Giles of Ham” teemadel.
Nujah – back to business, mis tähendas siis –, tagasi kõrtsi. Tegelikult pidi mingi tunnikese pärast kuskil auditooriumis algama suur tutvumisõhtu kõikidele osalejatele, kuhu plaanisime minna, aga ei jõudnud. Enivei – seal ei saanudki kuigi palju rahvast olla, kui arvestada selle hulgaga, kes kõrtsis sees, selle ees ja ümber ringi saalis, õlut jõi ja suhtles. Ning veel veidi aega hiljem oli ka kogu tutvusmiõhtu raffas seal. Ojee. Asi nägi kohati välja nagu Õllesummer. Ja kõik rääkisid Tolkienist. Võimas. :D

Neil the Journalist sattus meie juurde istuma juhulikult, kuna kõrvalolevad ameeriklased olid otsustanud tema iroonilisi märkusi ja kysimusi üksmeelselt ignoreerida. Niisiis pööras ta tähelepanu meile – kahele õnnetule idaeurooplasest tolkiinifännile, kes talle üle laua õnnelikult naeratasid ja yldse kogu asjast kerges eufoorias tundusid olevat. Kuigi Neil oli oma artikli juba valmis kirjutanud ja Daily Telegraphy ära saatnud, ei lubanud uuriv ajakirjanikunatuur tal meiesuguseid magusaid palasid, kellega tõotas palju nalja saada, ka rahule jätta. Ja nii see juhtuski. Paar tundi ja üüratu hulk õlut hiljem oli vaine Neil õnnest juba nii oimetu, et Murazor sundis ta isegi keset kõrtsi koos temaga Yankee Doodle´it laulma… Aga see oli naljakas. Koju Londonisse sõidust ei tulnud tal ka midagi välja – selle asemel võttis ta toa samas hotellis, kus meiegi peatusime ja otsustas meid Birminghami ööklubidesse viia – ta ninelt tahtis kohutavalt tantsida. Irw.
Kuna üleüldine vennastumine ja õestumine oli selleks ajaks oma tipu saavutanud, oli linna ööklubisse minemise idee (kell oli mingi 1 ja pubi pandi kinni) päris paljudele pähe turgatanud ja ameeriklaste juhtimisel algas üleüldine sebimine ja taksode tellimine. Kuna mina pidin vahepeal koos inglasega meie hotelli minema tema läpparit ära viima (mitte selleks, mida teie arvasite, perverdid sellised!), siis läks Murazor koos ameeriklastega – et pärast helistame, kus nad on, ja saame linnas kokku. Vaevalt olime me hotelli jõudnud, kui juba ta helistaski ja ütles, et ärge tulge kuskile, sest kõik kohad on kinni. Mille peale Neil irwitas kahjurõõmsalt: „Americans!” ja tellis takso sellissesse kohta minekuks nagu Barracuda. Irwe tema näol oli seda tüüpi, mis – pean ausalt tunnistama – pani mind kogu selles ürituses sügavalt kahtlema. Aga ma pidin olema tugev. Minutiga oli takso kohal ja me kimasime tagasi linna, kus üritasin Murazori tabada ja talle selgeks teha, kuhu minema peab. Kui kohale jõudsime, seisis ta otse klubi ukse ees ja oli ameeriklased kah kuhugi ära kaotanud. Oma sõnade järgi oli ta pea ees sõitvasse taksosse viskunud ja karjuvad ja kätega vehkivad jänkid olevat teda veel miile mööda tänavaid taga ajanud. Aga ta raputas nad maha.
Järgnesid läbirääkimised Barracuda lävel, kuhu me sisse ei pääsenudki, kuna oli „Student night”. Ei noh. Näitasin neil oma ISIC klaarti ja teatasin, et teised on minu kaasüliõpilased, aga sellest polnud mingit kasu. Ja üksi ma kah ei olnud nõus sinna minema, kuigi uudishimu oli ausalt öeldes suur… aga hirm oli veel suurem ;) Tallina ööelust ja poolpaljastest tüdrukutest räägitakse siin ja seal, et oh kui kole (vi siis ilus). Need seal olid kohati ikka päris paljad. Ja – andke mulle andeks – siukseid masajalgu ja punnkõhte annab Eestist ikka kohe otsida. Võibolla sellepärast, et siinsed 100kilosed ei kanna mikropüksikesi ja mohäärist rinnahoidjaid klubisse minnes? Jäkk oli, ausalt.
Enivei. Sellega meie kuulsusrikas üritus Birminghami karmi ööelu rüpes veel ei lõppenud – keerasime ümber nurga ja voila! – sealt kostis järgmise klubi, mille nime olen unustanud, hullutav tümakas. See koht oli all about 80s. Grease ja Dirty Dancing, ELO ja Alphaville. Iga viimane kui inimene tantsis (vi vähemalt nõksutas puusa) ja kõigil kuttidel oli kaks õlut käes. Vaimustav koht. Murazor oli juba uksel turvamehe poolt tagajalgadele aetud – too nimelt käskis tal mütsi peast ära võtta. Kui pilgud oleksid tapnud, siis seda turvat poleks enam. Aga kahjuks oli see kapisuurune neeger kõvast puust ning Er oli sunnitud alluma. Igatahes urises ta veel pool tundi tagantjärele. Mitte et ta seda mütsi kohe sees jälle pähe poleks pannud…
Igatahes tekkis mul mingi hetkel kohutavalt irratsionaalne tunne – mina, Birminghamis. Ööklubis. Tantsin Daily Telegraph´i ajakirjanikuga mingi lollaka Grease loo „You’re The One That I Want” järgi, ümberringi siplevad lihakehad ja kilavate silmadega higised prolehärjad… Ning nurgas istub baaripukil Nõidkunn, silmad pimeduses hiilgamas. Õõvastav.
Ees seisis oluline päev – minu ettekanne.

Stay tuned for PK 5: I Am The STAR :)

PK 3: Birmingham is Birmingham is Birmingham

Vaevalt kärarikkast ja värvikyllasest Birminghami bussijaamast välja jõudnuna avastasime end juba iiri pubist „Dubliner”. Nimelt hakkas vihm ladinal sadama ja tõmbusime esimesse ettejuhtunud ukseavasse varju, mis osutuski eelmainitud kõrtsiks. Tegime siis oma esimesed turgutavad õlled (Carling, Britain´s Best Selling Beer, of course) ja ootasime vihma lakkamist. Pean tunnistama, et oli väga bro. Kõrvallauas istuv sõbralik gentleman, kes osutus baaris end väga koduselt tundva suure hundikoera omanikuks, hakkas meile kohe oma koera trikke demonstreerima.
Nujah. Kui vihm jäi järele, kimasime kohe edasi, et ikka võimalikult vähe konverentsist kaduma läheks – oli ju hotell kohe sealsamas kesklinnas, ülikooli lähedal. Tegelikkus kujunes minu kujutlustest aga üsna erinevaks – kiire sirgjoonelise kohalemineku asemel tatsasime me hulk aega kesklinnas ringi ja kysisime ohtralt teed, kuna orienteerumine osutus arvatust raskemaks. Linna kaarti meil muidugi kah polnud. Hirmu hakkas tegema fakt, et keegi meie potensiaalsetest teejuhatajatest polnud ei meie hotellist ega ka tänavast, kus see asus, kunagi midagi kuulnud (a la „Ma elan siin juba 20 aastat ja pole sellisest tänavast kuulnudki – kuskil siinkandis see küll asuda ei saa!”). Lõpuks lõime käega ja võtsime takso ning kõva 6 minutit ja £5 hiljem võisime oma pambud rahuldustundega tuppa tassida. Hotell oli siiski olemas. Pärs nunnu pealegi, kuigi tuba oli jube väike. Aga nohh, ega mul polnud plaaniski seal rohkem aega veeta, kui hädavajalikud unetunnid.
Selga said tõmmatud Ordu tuttuued särgid ja kohe kimasimegi Aston University poole. Seekord üllatusi ei olnud – hotell asus konverentsikohast vaevalt 500 m kaugusel. Otse ukse ees kohtasime nelja Soome tolkinistiga, kes meie tervituse peale end ilmselgelt ebamugavalt tundsid ja kohe minekut tegid… veider. Kartsid vist, et hakkame nätsu ja värvilist traati nuiama… Registreerimislauast saime kätte oma nimesildid ja konverentsinänni, mis oli mõnusalt temaatilisse kilekotti pakitud. Otsisin kohe välja programmi – ainult selleks, et kahetsusega näha kõike seda, millest olime juba ilma jäänud. Siiski oli täpselt parajalt aega, et samast soomlaste kambast nagu tühast kohast mööda kõndida, teha esimene orienteerumisharjutus ja jõuda õigeks ajaks Shippey esimest ylesastumist tunnistama, ehk siis paneelile „Tolkien and the War”.
Kui me õigesse ruumi jõudsime, oli eelmine esineja, Franco Manni, alles täies hoos. Mitte et minu inglise keel hea oleks, aga tema oma oli ikka õnneks palju hullem. Murakas oli ka väga sügavalt kuulamisse süvenenud – pea laual, tõi ta aeg-ajalt kuuldavale vaikseid rahulolevaid norsatusi, mis ilmselt kõnelejaga nõusolemisele viitasid. Paari teist kuulajat tundusid tema stiili imeks panevat.
Järgneva lõbusa kahe tunni jooksul ei saanud ma just palju uut infot, kuid ohtralt meelelahutust, sest Shippey ostus suurepärase huumorisoonega väga lahedaks inimeseks, kes lennult Tolkieni kirju ja anglosaksi luulet tsiteeris. Vaene John Garth oli oma äsjailmunud raamatu „Tolkien and the Great War” seisukohtade kaitsmisega üsna hädas. Kohutavalt lahe oli kuulata juba lihtsalt seepärast, et enamus raffast olid niivõrd pädevad – kui kumbki panelistidest vastuse leidmisega toppama jäi, tuli auditooriumi seast kindlasti mõni asjalik märkus. Hiljem sain aru, et terve see konverents ongi selline – kohutavalt informatiivne, asjatundlik ja lõbus. Aga siis ma seda veel ei teadnud.
Kui paneel läbi, oli kell 6 ja avamistseremooniani poolteist tundi aega. Helistasin Murakale, kes oli vahepeal minema hiilinud ja nyyd lähedalasuvas kõrtsis lobitööd tegi. Päriselt ka.

Stay tuned for PK 4: In which Neil the Journalist sings Yankee Doodle and we go to Barracuda

PK 2: Trang & Bouch

Lõpuks maas, elus ja terved. Pagas käes ja kalasilmne Nõidkunn sabas, ostsin piltid Gatwick expressile Londonisse, Victoria jaama, mille lähistelt väljus buss Birminghami. Nutune oli vaadata, kuidas otse enne meie ekspressi vuhises jaama sisse – ja siis ilma meieta jälle välja – otserong Birminghami. Kuradi kuradi kurat. Aga rongipilet £43 (üks ots!) käis mulle igal juhul üle jõu – vi nohh – mõtelege ise, kui palju selle raha eest õlut vi mingit nänni oleks saanud osta! Niisiis otsustasime bussi kasuks.
See bussiidee tuli üldse viimasel minutil, kui olin Murakale paar päeva varem rongihinna teatavaks teinud. Selle peale ta vandus pikalt ja kysis siis, mis bussipilet maksab. Mida ma polnud uurinudki – piinlik lausa tunnistada, kui juhm inimeseloom ikka olla võib. Aga uurisin siis ja hoplaa – juba tunduvalt mõistlikum hind. Sel momendil ei jõudnud ma muidugi meie rahavaegust ära kiruda, sest miski poleks mulle enam meeldinud, kui purjakil kaaslane ronginurka magama lükata ja lõpuks omaeti rahu saada. Lõpuks äffardasin teda, et kui ta inimeste tülitamist ei lõpeta, siis kutsutakse talle varsti politsei ja ta peab konverentsi asemel soolaputkaga leppima. Pean tunnistama, et paar korda oli paras kiusatus ta lihtsalt jaama maha jätta… Lõpuks sai kohusetunne siiski võitu ning kui rong lõpuks tuli, jäi ta minu suureks kergenduseks jälle magama.
Victoria jaamas oli rõõm suur, kui inimene teadvusel tuli ja kysis, kus me oleme. Juhuu! Esimesed teadlikud sammud Inglismaa pinnal tehtud. Victoria Coach Station asus Victoria jaamast vaevalt 300-400 meetri kaugusel ja odav pilet tegi tuju rõõmsaks. Pean siiski ausalt märkima, et valgete inimeste transpordivahend buss ilmselgelt ei ole, sest peale meie oli peatuses (ja bussis) veel vaevalt paar-kolm kahvanägu. Ülejäänud kõik coloured people. Nujah, see selleks. Reisile ei saanud igatahes midagi ette heita.
Londoni linnapilt, millele vaid põgus pilk õnnestus heita, tundus kohutavalt eklektiline. Tallinna linnas toimuvad hüsteeriatoonilised arutelud teemal uus- ja vanaehitiste kokkusobivusest ei tundu sealkandis üldse mingi teema olevat – korduvalt võis näha, kus mingi sajanditevanuse häärberi külge vi kõrvale oli kinnitatud ultramodernne klaas-ja-betoon-karp. Ja üldse mitte kole. Seda peab kyll tunnistama, et fantaasiat tundub Londoni arhitektidel ikka kohe palju rohkem olevat. Korra sundis mind nägu vastu klaasi suruma Adidase poe vaateaken, mis reklaamis suurt tühjaksmüüki – hinnad alates £1-25. Aaargh! Korraks tekkinud iha ja kättesaamatusest tulenev kurbus kadusid aga õnneks kohe.
Imedemaa Birmingham ootas.

Stay tuned for PK 3: Birmingham is Birmingham is Birmingham

PK 1: The Saga Begins

Kui ma oma kotti järel lohistades, silmad veel poolkinni, lennujaama jõudsin, oli suur mäsu ja rahvakogunemine juba alanud. Paras mass raffast koperdas ja kõikus oma kottide najal ja ümber kohmakates sagristes järjekordades, mis jooksid kõigis võimalikes suundades, aga mitte lettide poole. Öäk. Vahtisin lootusrikkalt ringi, et ega Nõidkunn ometi oma lubadust ole täitnud ning poole seitsmeks kohale tulnud, aga ei. Muidugi mitte. Ise olen loll.
Tuju hakkas paremaks minema siis, kui lennukisse tatsates märkasin tuttavat nägu – Helen, EHI-st. Sada aastat polnud näinud. Ega esialgu ei osanudki midagi head karta, aga tulemata see ei jäänud. :) Olime just oma kohtadele nihverdanud turismiklassi viimases reas kohe peldikute kõrval, kui ta üle seljatoe mulle sosistas, et ma võiks ette äriklassi tulla, seal ruumi on. Juhuu!!! Helen on, muide, stjuuardess. Ja väga lahe inimene pealegi. Nii me siis purjetasimegi teiste kadedate pilkude saatel uhkelt matsirahva hulgast minema ja maabusime lennuki eesosas, kus kohe varsti sai ohtralt süüa ja veel ohtramalt juua. Väga mõnus oli. Siinkohal talle veel suured-suured tänud!!! (Eriti selle eest, et ta nagu maavanaema hoolitsevalt veel pudeli veini ja mõned konjakid – mis hiljem mulle hädasti ära kulusid – meile kaasa ka pani :))
Kui Murakas endale neljanda (viienda? kuuenda?) viski sisse kallas, kahtlaselt aktiivseks muutus ning muud business-raffast hakkas tüütama, siis kartsin juba, et kohe-kohe tehakse hädamaandumine mingis vaking Frankfurdis ning meid tõstetakse maha. Minu suureks kergenduseks jäi ta siiski üsna kähku tukkuma ning ma arvasin, et sellega asi piirdubki. Ma poleks saanud rohkem eksida!

Stay tuned for PK 2: Trang & Bouch

Sinna ja tagasi, ehk kuidas me Inglismaal käisime

Käesolevaga alustan siis pikka, lohisevat ja igavat – kuid selle-eest illustreeritud – ülevaadet oma hiljutisest Inglismaa reisist, mille (peamiseks) eesmärgiks oli Eesti esindamine Tolkien 2005 konverentsil Birminghamis ja sellele järgnevast külaskäigust professor Arthur Kincaidi juurde Oxfordis.
* Kõik alljärgnev on puhas fiktsioon, kõik kokkulangevused reaalsete isikutega ja kohtadega on täiesti juhuslikud ning miski kirjeldatust ei vasta tegelikkusele. Võibolla ainult mõni koht… või isik… vi siis juhtumine… Vi vadever

Stay tuned for PK 1: The Saga Begins