Seks, sarkasm ja suured muutused: viimaste aastate suunad noorte fantaasiakirjanduses

Minu selleaastase Estconi ettekande leiab Varraku blogist ja pikema ja täielikuma veriooni augustikuu Algernonist.

Ja nüüd hea uudis :)

Põnevusega ootan, ja sain paar päeva tagasi ka kinnitust, et Charles Stross on eesti keeles ikkagi tulemas. Peale seda, kui Habicht mulle selle aastaid tagasi kätte juhatas, olen täielikus vaimustuses – mis siis, et peale lühijuttude pole midagi lugenud. Tõlkijale on see muidugi paras pähkel – “Poissi ja tema jumalat” silusin ikka jupp aega (ja see on täielik nohu mõne ta teise loo kõrval), aga selle eest milline rahulolu :D.
Praegu hulguvad küll mõtted jälle sinnakanti, et peaks hakkama poole kohaga naistekaid tõlkima, et rahakotti täita, aga jah… ehk saab ikka meeldivate asjadega kuidagi ka kõhu täis :P

Tegelikult ongi mul praegu peamiselt käsil “Húrini lapsed” (spoiler!), Tolkieni üks kõige põhjalikumaid ja läbimõeldumaid narratiive, mille peakangelase Túrini loomisel on vanameister väga palju inspiratsiooni saanud “Kalevalast” ja Kullervo loost. Mõru ja nukker lugu, peaks soomeugriku meelelaadile hästi sobima. Ingliskeelne on illustreeritud Allan Lee võrratute piltidega, spetsiaalselt selle teose jaoks joonistatud. Väga-väga loodan, et need tulevad ka eestikeelsesse.

“Alaizabel Cray” on sellega seoses ooterežiimile pandud, vahel võtan ja nokitsen seda ka edasi. Lugu meeldib mulle endale hullupööra – ilmselgelt küll noortekirjanduse alla kuuluv, aga milline õhustik, sõnastus, kujundid! Ilus on, ja õõvastav. Lovecrafti fänni tunneb juba kaugelt ära ja seda Chris Wooding kahtlemata on. Vaat selline lugu.

Varraku pooleli jäänud sarjadest

Sattusin (vi noh, mis sattusin, läksin ikka täitsa teadlikult, isegi kalendris oli kirjas) teisipäeva õhtul Apollo Kirjandusõhtule, kus Mario Kivistik ja Juhan Habicht rääkisid Martini “Troonide mängust”. Päris huvitav oli, üldist juttu fantasy’st ehk isegi rohkem kui kõnealusest raamatust, kuna Habichtil polnud romaanivõistluse tööde vahel lugemiseks lihtsalt aega saanud. Kui tõtt tunnistada, olen mina asjade sellise käiguga isegi väga rahul, kuna Martin on enivei kergelt ülehaibitud. Aga see selleks.

Vahva oli see, et kohal oli ka Krista Kaer, kes Habichti kerge torke peale pooleli jäänud sarjade kohta sõna võttis ja teatas kokkuvõtlikult järgmist, mis peaks iga fantasy-sõbra rõõmust hüppama panama J

G. R. R. Martin – ilmub kõik, mis on ja mis tuleb.
Robin Hobb – tulevad kõik üheksa raamatut (The Farseer Trilogy, The Liveship Traders Trilogy ja The Tawny Man Trilogy). Nentis ka, et nõudmine Hobbi järele on ikka veel suur. Tõenäoliselt antakse esimene raamat ka uuesti välja, sest kõik ülejäänud tulevad originaalkujunduses.
Frank Herbert – “Düüni” eellugusid välja ei anta, sest see on rämps.
Roger Zelazny – Amberi-lugude järgmist viit ei tule, sest need on väga palju nõrgemad kui esimesed.
Anne McCaffrey ja Michael Scott Rohan – sarju ei jätkata, sest nende teoste vastu tundis huvi ümbes 500 inimest, järelikult ei ole suuremat publikut.
Orson Scott Card – selle kohta ütles Habicht, et ta ise loobus, kuna vajuvad ära.
Lois McMaster Bujold – uus tulija.
Sergei Lukjanenko – Dozorid on praegu otsustamisel. “Peegelduste labürint” läks hevasti, ilmselt ei olnud see see, mida Lukjanenkolt oodati, eriti peale filmi.

Vaat siuke lugu.

Little touch of H. P. Lovecraft

Uus raamat, mille kallale asusin on ikka kohe hea. Tõlkimine läheb lausa ludinal ja ei olegi veel igav hakanud, nagu tavaliselt töö mingis faasis ikka juhtub. Tegelikult olen muidugi veel üsna alguses, aga kuna olen jõudnud loo juba eelnevalt läbi lugeda, siis tean juba ette, et seekord tüdimust ei tule – “Alaizabel Grey” on lihtsalt liiga hea. :)

“The Haunting Of Alaizabel Cray is a Gothic horror/fantasy about an alternate Victorian London overrun by the wych-kin, daemonic creatures that have rendered the city uninhabitable south of the river, and which stalk the streets after dark. When Thaniel Fox, a young wych-hunter, finds a mad girl wandering the streets in the middle of the night, he is moved by pity to take her home; and in doing so, he becomes embroiled in a plot that reaches into the highest levels of government, and into the darkest depths of the wych-kin’s world,” kirjutab autor oma kodulehel tutvustavalt ning keda huvitav, võib sealt ka väljavõtteid leida.

Väike tõlgitud lõik ka, et asjast aimu anda.
Võibolla oli ta uinunud, võibolla mitte. Seda oli raske öelda. Libisedes otsekui lutsukivi üle teadlikkuse pinna, ei teadnud ta, kas oli tõesti und näinud või vaid korraks tukastanud, kui uuesti äkilise hirmuga silmad avas.
Üleval laes oli midagi.
Alaizabeli hingamine peatus paanikas. Toas oli pimedamaks läinud, ta oli selles kindel. Varjud olid tihenenud ja lämmatanud kogu valguse, ning oli läinud nii külmaks, et hingeõhk paiskus õhku kiirete pilvekestena. Kuid isegi selles pimeduses suutis ta näha veelgi mustemat varju, üüratut laeni küündivat kogu, mis seisis voodijalutsis ja kummardus tema kohale, klompi keha võtnud pimedust, millest hõngus pahatahtlikkust. See võimatult suur, laialivalguv, näota, õõvastav ja liikumatu kohalolu halvas ta hirmuga.

Tolkieni "Lõpetamata lood" jõudis siiski jõulumüüki :)

Ei osanud oodatagi. Tegelikult, kui aus olla, oleks ma tahtnud selle kallal veel rahulikult pool aastat nokitseda… (siitkohalt vihane altkulmu-pilk Oopi suunas).
Aga on, nagu on. Nüüd ta siis olemas ja mina igatahes olen ülevoolavaks materdavaks kriitikaks valmistunud… :P

Kui mõjutatav võib üks inimene olla?!

Tulin just* ulmeloengult – no teate küll, see Sotsia “Futu” esimene õhtu Keskraamatukogus. Inimesi rohkem kui arvasin ja vähem kui lootsin. Rääkisid Veskimees ja Sander ja Riid ja Habicht ja Sulbi modereeris. Täitsa naljakas oli, aga huvitav kah.
Ja millise lugemisisu ajas peale! Tulin koju, tormasin riiuli juurde ja sirutasin ühe käe Stephensoni “Lumevaringu” ja teise Hargla „French ja Koulu” järele, ise juba silmadega Gibsoni asju otsides. Ja mis mulle sugugi meelde ei tulnud, oli see, et elutoas laual oli just eile alustatud „Endymioni tõus”, samal hommikul olin kätte saanud kaks Chris Woodingu asja, mida olin mingi 2 nädalalt oodanud ning lisaks vaatas mulle õnnetu ja alandatu piinatud pilgul otsa UT tõlkekäsikiri, millega ma juba mitu kuud vahelduva eduga vaeva olen näinud… ja tegi niuc….

Mis te nüüd arvate, mida ma siis lõpuks õhtul tegin? Vale!

Mängisin hoopis :P

*Just oli mingi 28. aprill… unustasin ´publish´ vajutada :/

Nõudmistele vastu tulles: Strossi "Poiss ja tema jumal"

Kuna päris mitu inimest on nõudnud-soovinud-huvi näidanud selle Charles Strossi loo vastu, riputan siia lõigukese algusest üles. Siinkohal suured tänud Juhan Habichtile, kes jutu mulle kunagi saatis :)

Poiss ja ta Jumal
Charles Stross

Elas kord poiss nimega Howie, kellel oli jumal. Jumal elas kuudis, kus kuni oma surmani eelmisel talvel oli elanud krants Juniper. Howie ema Sophie pidas lemmikjumalat koerast märksa paremaks investeeringuks – vähemalt ei ajanud ta sind iga kord haukudes üles, kui postinaine mööd juhtus minema. Ja tema pidamiseks polnud ka luba tarvis.
Howie oli lohutamatu, kui Juniper suri. Nad olid koos üles kasvanud ja mänginud koos kõik Howie 12 eluaastat, ning kuigi Howie ei õppinud kunagi saba liputama või Juniper arvutama, mõistsid nad teineteist suurepäraselt. Poiss nuuksus ja halas ja valas jõgede kaupa pisaraid, kui Juniper auto alla jäi, ning tema tusatuju kestis läbi kogu märtsi, kuni Fred Phillips märkis oma naisele: “Kas sulle ei tundu, et meil oleks aeg Juniperile asendaja leida?”
Sophie Phillips pööritas silmi. “Junnikühvel,” pobises ta, “kirbupulber, vannitamised, vihmaga välja käimine. Oled sa segi või?”
Ärge laske end petta – mitte et Sophiele poleks loomad meeldinud. Ta armastas neid ja oli ka Juniperi järele täiesti hull olnud. Kuid koera loomaarsti juurde viimine oli murdnud ta südame. Sophiele ei teinud muret mitte ussid ega kiunumine, vaid mõte, et ehk tuleb jälle kaotus üle elada. Ta abikaasa mõistis seda, ning iseendale truuks jäädes ootas ta kannatamatult, kuni naine ühe sõrmega oma lugemisprillid ninaseljale lükkas. Teades, et sellisel hetkel on too piisavalt häiritud, et talle täit tähelepanu osutada, küsis Fred fataalse küsimuse: “Jah, kuid miks ei võiks me talle midagi muud muretseda? Näiteks jumala?”
Sophie vaatas teda küsivalt ja hetkel, kui nende pilgud kohtusid, mõtlesid nad kui üks meel ja see mõte oli järgmine: koerad võivad ära surra, neid on vaja õpetada välja küsima, koertega on ainult muret, kuid kodujumal on probleemivaba. Mis võiks viltu minna ühe väiksema jumalusega?

Kes maigu suhu sai ja rohkem tahab, siis siit leiab nii hulgaliselt lugusid kui ka blogi jms huvitavat.

Jeebus kyl

Umbes sel ajal, kui ma seda blogi alustasin, siis juhtusin sirvima mingit aforismiraamatut. Ja seal mingi tähtis tädi väitis midagi sellist, et “Päevikut peavad ainult head tyrdukud. Pahadel ei ole sellex lihtsalt aega.”
Siis ma muigasin ja tormasin asja kallale – no ma ju olean paha, a näe, blogi jõuan ikka kah, ähhäähhääää :)

Aga nyyd… sittagi :(

- – -

Kui tõesti hakata toimetama mõnd Tolkieni teost – kas minust saab siis Liivimaa vihatuim toimetaja?