Prodigy… vi midagi

No mina tõesti ei tea, mis krdi kontserdile mina reedel sattusin. See igatahes ei olnud küll see megalahe ja ülikõva Prodigy, mida teised nägid :(
Keith oli muidugi oma tuntud headuses, aga uued lood on tüütu diskotümps ja publik oli kah nagu Hollywoodist bussidega toodud, igaühele väike tabletike suhu lükatud ja siis Suurhalli maha visatud – mine loom, vingerda! Õõvastav. Lahja oli kogu see värk, ma ütlen, lahja.
Tahtsin näha neid:

aga sain hoopis need :(

Noh, mulje mõttes anyway. Combichrist oli parem iga kell.

Tegelikult juhtus parim situatsioon väheke enne kontserdi algust, kus kuskil leti ääres joogisabas seisime. Vi noh, Madis seisis, ja meie Raunoga kõõlusime niisama kõrval. Siis äkki astub Madisele ligi mingi kolge – viisakas, aga silmnähtavalt vindine – ja hakkab õhinal seletama, kuidas tal on pangakaart ja et välja ei lasta ja kas me ei saaks talle natuke sularaha anda. Nu selge – pommar. Lubas esmaspäval tagasi tuua ja puha. Ähähäää… :D
Madis, hea inimene muidugi, ei saatnud teda ei kuhugi, seletas, et tal suur raha ja peab selle enne lahti tegema ja… siis seisme saba ära (st ikka Madis seisis üksi) ja ma vaatasin, et too tüüp oli eemale läinud – et ju vist ikka lootis midagi saada. No tuleb siis Madis jookidega, me kõik õnnelikult vadistame, ja siis see sell jälle kohal.
Ja teate mis – selle asemel, et ta viisakalt paika panna, võtab Madis rahakoti välja, luftitab oma sajalisi ja küsib, et noh, paljust sul siis abi oleks. Mul vajus karp lahti, no mõtlesin, et annab kümneka… Tüüp arvas siis, et sajast peaks ikka küll olema vist. Ja selle ta ka sai, lubades veel viis korda järgmine nädal raha ära tuua. Ja kadus.
Enda lohutuseks nägin, et Rauno on kõrval täpsel sama kivistunud. Jõllitasime Madist mõlemad tardunud hämmingus – no nii purjus ta küll ei tundunud olevat. Too põrnitses siis vastu: „Mida?!”
Mina: „sa andsid talle 100 krooni… kas sa oled hulluks läinud või?”
Tema: „No ta lubas esmaspäeval ära tuua…”
Meie vahetasime Raunoga muidugi jälle pilke (vaene idioot, eks ole.) Madis jälle põrnitseb meid ja kus siis hakkas irvitama… sa saadanas. See oli ta töökaaslane.

Õhtu lõppes mingi kolme paiku RockStarsis. Ja mul ei ole enda vabanduseks mitte kui midagi öelda.

PS. Lugesin selle nüüd üle. Ega see tegelt ei olnud üldse paha kontsert, kui siist mulje võib jääda, ausalt… Lihtsalt ma ootasin midagi nii palju paremat :P

Combichrist

Raju, lihtsalt raju :D
Aga siukseid bände ei tohiks enam siia tuua, vi siis vähemalt mitte lasta meie omadel neil sooja teha – lätlaste Rosewater, mis alguses tundus üsna okei ja Forgotten Sunrise, mis polnud isegi nii hea – näisid päris asja kõrval mingite lasteaiabändidena.
Vinge power!

Laibach – the Father of Rammstein

Kontser oli vägev. Ma ei väsi seda kordamast. Keegi kuskil ütles, et parem kui Rammstein – omal moel jah, olen täitsa nõuz. Mina ei oodanudki sellist lavashowd nagu sakslaste machobänd pakub, kuid asi oli ikkagi märgatavalt muljetavaldavam kui oskasin oodata. Valgusmäng oli viimase peal ja kindlasti aitas kaasa ka see, et RockCafe saal on mõnuzalt väike ja hubane – tundus, et bänd on just täpselt käeulatuses… Ja Milan Fras on veel palju jõrmim mees kui Till Lindeman - ah, mis ma ajan – isegi Laibachi trummitydrukud on jõrmimad ;)
Pärast muusikaorgiat suundusime Madisega edasi RockStarsi, kus toimus siis afterparty ja kuhu olevat lubanud ka bändimehed ise tulla. Mida kahjuks ei juhtunud :( Aga väga lõbus oli sellegipoolest :) Tegelikult on Rockcafe (nagu ka Woodstocki) kontingent alati koosnenud väga meeldivatest ja lahedatest ja erilistest ja teistmoodi inimestest, kelle vähesuse üle ka sel ööl kurta ei saanud. Baaridaamil oli käed-jalad pidevalt tööd täis ja tantsujalga sai kah ohtralt keerutada. Muusikavalikut hakkas dikteerima Krista, keda võib ehk õigusega pidada Tallinna industriaalikute esifiguuriks. (Pildil valik Tallinna & Tartu raffast.) Oi kuidas raffas ta pilli järgi tantsis! :D

Rammstein on hea, Laibach on parem!

Pikem kommentaar ja afterparty pildid on tulekul. Veel see nädal, ma luban :)