Post, mida ma ei saa teha

Aga jubedalt tahaks.

Kunagi oli nii, et kui ma tahtsin mängu kohta midagi kirjutada, siis ma lihtsalt kirjutasin. Kõik oli võimas, vägev, meeliülendav ja uus. Head ja halvad emotsioonid, kõik lihtsalt purskus välja, jagamisvajadus oli suurem kui mina, elevus ja põnevus veel kaks korda suuremad. Ja olgem nüüd ausad – halbu emotsioone ju ei olnudki. Kõik paha oli samal ajal ka hea – sel lihtsal põhjusel, et see lihtsalt oli. Oli olemas, mängu sees, pidi olema. See oli õige, sest nii oli mäng.
Aja jooksul olen hakanud vahet tegema, millised on minu emotsioonid ja millised tegelase omad… ja need ei kattu enam sugugi nii sageli, kui algusaegadel. Või siis ei suutnud ma varem lihtsalt vahet teha? Ma isegi ei tea, kas see on hea või paha, aga teatud süütusekaotust kahetsen taga küll… Mitte et seda oleks kuidagi vältida saanud. Kõik uus on kord vana jne. Ja mäng on ju ikka sama.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Hoopis sellest, et…

Üks minu dm-e ütleb ikka, et kui mängijal mängus igav on, või kui ta endale tegevust ei leia, siis on see tema enda süü. Ja see on jumala tõsi – kui sul on ikka terve maailm käes, siis… mine, mölla, murra. Leia, mis sind huvitab, võta kõik, mis võtta annab. Aga. Ei ole ju nii lihtne. Või õigemini – see on ainult alguses nii. Hiljem saab sinu tegelasest sinu jalapakk – ei torma enam niiväga kuhugi, rolliloogika on sama armutu kui päris-päris elu. Ja see hakkab sind vedama kohtadesse, kuhu sa tegelikult ise minna ei tahakski, ja tegema asju, millest pigem eemale hoiduks.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Hoopis sellest, et…

Varsti saab aasta täis sellest, kui ma oma maailma liikuma lükkasin. Kartsin kohutavalt kombel, aga jubedalt tahtsin proovida ka. Ideid on siiamaale nagu muda, aeg-ajalt tahaks juukseid katkuda ja kisendada: jeebus, kui samas tempos edasi, siis ei õnnestu mul kümnendikkugi oma ideedest käiku lasta! KUHU ma need siis panen?! Mängijad on mul õnneks täiesti geniaalsed – pooled ideedest on nende inspireeritud. Ja ma ei mäletagi, et ma mõne muu tegevuse juures nii palju naerda oleks saanud, kui Roesones :D Nii et kui me kunagi terve kambaga pensionile peaks jääma, siis igav meil igatahes ei hakka. Mitte et praegu igav oleks, otse vastupidi.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Hoopis sellest, et…

Aga sellest ei saa. Ei oska veel.
Aga vaadake selle asemel filmi :)

A touching film about role playing

Kill Doctor Lucky

Elu hakkab järjest ilusam tunduma. Täna on siis see suurepärane päev, kui minu hardalt oodatud saadetis paizost kohale jõudis. Uued täringud viskasid esimesel katsel kümnest 8. Pole paha :D
Lisaks sellele tuli ka lauamäng Kill Doctor Lucky, mida nüüd hullult mängima kibelen.

Tere tulemast J. Robert Õnneseene suurde maamajja! On tormiseks kiskuv suveöö, ja kümme sekundit peale keskööd kustuvad majas kõik tuled.
Sa oled vihanud dr Õnneseent niikaua kui mäletad, ning oled salajas oodanud sobivat hetke, et vanamees ära koristada. Võimalik,et just tema lasi põhja su keemilise puhastuse, või on ta hoopis vampiiride valitseja. Ehk on ta hoopis ainuke inimene, kes seisab veel sinu ja perekonna varanduse vahel või siis kuseb ta kass järjekindlalt su trepile. Mis iganes siis põhjus ka poleks, see on olnud piisav, et sind lõpuks murduma sundida. Ja nüüd ootad sa vaid hetke, et lurjus teise ilma saata.
Sa ei tea seda, kuid ka kõik teised majas viibivad ihkavad sedasama.
Hinga sügavalt sisse. Meenuta, miks sa siin oled. Keskendu. Ja siis alusta pimedas ringi nuhkimist. Kui juhtud leidma sobiva relva, kraba see kaasa. Ning kui kohtud doktor Õnneseenega, anna talle, mille too ära on teeninud!

Valik relvi:
tilgastanud kohvikoor (eriti hästi mõjub elutoas), suur punane haamer (sobib kõikjal), anekdootide kogumik, vali müra (mõikab kõige paremini tühjas tõllakuuris), ahvikäsi, rotimürk, liiga kitsas kaabu jpm.
Valik takistusi:
“See maitseb nagu rotimürk… Ma armastan rotimürki!”; hetkeline kahetsus peatab su käe… kui see ei kesta kaua; su tolmuallergia võtab võimust; märkad midagi varjudes – kas keegi näeb? Doktor kõnnib minema jne.

Hea uudis :)

Paizo teatas, et nad on minu uued täringud (vajadus mille järele tekkis peale seda, kui Madis minu endised vasaku käe osava liigutusega omastas) teele pannud. Ja füürer nende distsiplineerimiseks on kah kaasas. :P

Ja need vanad olidki igavesed sead: millegipärast on nad Madise käes märksa edukamad. Aga nüüd ma alles neile näitan!

Muhahhaaahaa!

Pildil: tõeliselt evil DM.

Roesone

Suurim viga, mis ma viimasel ajal teinud olen.

Aga eks selliste asjadega vist ongi nii, et mis sulle väga korda läheb, teeb ka kõige rohkem haiget. Aga nagu öeldud, vigadest õpitakse ja targem olen ma nüüd küll. Mitte et ma ennast vähem idioodina tunneks.

Ammu pole niimoodi naernud :D

Stseen leiab aset peale pidu, kust Alex on Beatrixi ebameeldivalt vara koju toonud… mitte et lõbus poleks olenud – lihtsalt seltskond polnud piisavalt seisusekohane :P

Alex: “Ma läksin enne endast välja, anna tõesti andeks.”
Beatrix: Beatrix ei paista temast enam üldse aru saavat
Beatrix: “Endast välja? Et sind vette lükati?” küsib arusaamatult
Beatrix: “Kui ma oleks uneski aimanud, ma ei oleks…” siis meenub talle, mis Lana selle kohta oli öelnud. “Sa oleks võinud ju meiega kaasa tulla.”
Alex: “Ei, mitte sellepärast. Ilmselt sellise peo tõttu.”
Beatrix: “Oh.”
Alex: “Kaasa? Riideid vahetama?”
Beatrix: hakkab nagu midagi ütlema, aga muudab siis meelt… ja naeratab.
Beatrix: “Jah.. kas sa ei oleks tahtnud mu riideid vahetada,” küsib süütu näoga
Alex: Vaatab suht jahmunud näoga.
Alex: nii lolli nägu ei ole sa vist tükk aega näinud
Beatrix: naerab korraks
Beatrix: astub Alexile paar sammu lähemale ja ütleb kergelt unistava tooniga: “Mulle oleks see nii meeldinud… ” silitab käega üle oma kaela ja ja teeb pluusi kaks ülemist nööpi aeglaselt lahti…vihjates möödalastud võimalustele :P
Alex: jahmatus ilmselt kasvab
Alex: jõllitab otsa ja mõtleb, et kas see on mingi nali
Beatrix: pöördub siis Jacki poole ja sügab hobuse nina
Alex: neelatab
Alex: vaatab küll kaeluse poole
Beatrix: “Ma ei süüdista sind.. need tüdrukud olid… noh, tõepoolest… ahvatlevad,” ütleb kergel toonil.
Alex: “Ma ju.. ma ei teinud nendega midagi!”
Beatrix: “Muidugi,” ütleb veidi lohutavalt. “Aga ma natuke lootsin, et äkki minuga…”
Beatrix: vaatab maja poole ja köhatab siis. “Aitäh Jackiga aitamast.”
Alex: “Sa oled liiga palju veini joonud…”
Beatrix: “Kahtlemata,” on täitsa nõus
Beatrix: astub Alexile korraga väga lähedale, lükkab ta juuksed natuke tagasi ja libistab siis kätega üle ta näo ja rinna, alla puusadele välja… aeglaselt, kuube kõrvale lükates, väga keskendunult ja teadlikult
Alex: “Beatrix, sa oled purjus, ma ei… ma ei saa sind niiviisi kuritarvitada,” kuid käed tahaks tõusta küll
Beatrix: turtsatab
Beatrix: “Head ööd.” Kõnnib sirgelt tallist välja ja tagauksest majja, tagasi vaatamata
Alex: ta jääb sinna istuma.
Beatrix: kööki ilmselt kõigepealt… ja seal joob umbes liitri vett korraga
Beatrix: siis vaatab aknast, mis mees edasi teeb
Alex: too kõnnib edasi-tagasi talli ees
Alex: siis jookseb väravast välja hobust maha jättes
Alex: undab ka
Beatrix: Alex undab?
Alex: mitte ei nuta, aga on selline “õõõuuuuuUUUUU!!”
Beatrix: heh
Beatrix: see leevendab Beatrixi pahameelt päris korralikult :)
Alex: mõned koerad uluvad vastu

Sara Brightmani “Arabian Nights” sobis selle kõrvale kuidagi näpuganäitavalt otsesel kombel kuulata… :D

Ei saa mitte kirjutamata jätta

Viimane mäng oli lihtsalt liiga hea :) Panen siis ühe lõigu üles.. vesistamiseks.

See on Quadir, saage tuttavaks.

* * *

Beatrix naeratas Johnile* põgusalt, pöördus umber ja tõmbas vanemate toa ukse enda järel kinni. Aknad olid juba ära parandatud, kuid kõrbenud põrandaplaatide väljavahetamine oli ikka veel pooleli. Toas oli tunda kerget lakihõngu. Kõhedusega meenutas Beatrix oma eelmist kohtumist Quadiriga sealsamas toas. Aga seekord läheb kõik paremini. Peab minema.
Ta istus voodiservale ja keerutas suurt rasket sõrmust mõtlikult sõrmede vahel, korrates omaette soovi, mis oli talle kõigi nende päevade jooksul juba pähe kulunud. Midagi ei lähe valesti, kinnitas ta endale julguse saamiseks.
Beatrix tõmbas sügavalt hinge, otsis sõrmusel üles koha, kust kaas lahti käis ja keeras. Tema üllatuseks ei tulnudki see päris maha – avanes vaid väike ava, kust hakkas välja immitsema sinakat auru ning enne kui tüdruk arugi sai, seisis Quadir oma helendavate silmadega tema ees.
“Quadir,” ütles ta, olles hetkeks sõnatu.
„Oled sa nüüd valmis minuga tulema, kui ma su vanemad tagasi moondan?” küsis dzinn oma kummalisel kahiseval häälel.
“Mul on teine soov… kui sa oled nii lahke, et mulle veel ühe lubasid.”
“Sa ei soovigi, et ma su vanemad tagasi muudan?” küsis dzinn pead natuke viltu keerates.
“See on seal sees,” vastas Beatrix ausalt.
“Ma ütlesin, et ei otsi vigu siis, kui sa oma vanemaid tagasi soovid. Kui see muutub, siis ma ei saa oma lubadust täita.”
“Quadir… kas sa tahaksid olla vaba?” küsis Beatrix peale hetkelist vaikust talle mõtlikult talle otsa vaadates. “Ma ei suuda uskuda, et selline elu kellelegi meeldida võiks… kuid ma ei tea ka dzinnidest kuigi palju.”
“Sa pakuksid mulle enda asemel vabadust?”
Beatrix noogutas, pilku kõrvale pööramata.
“Vabadust enda kõrval?”
Tüdruk vaikis üsna pikalt, otsides sõnu, kuidas vastata. Peale kõige otsesema ei tulnud talle midagi pähe. “Seda ma ei saa. Ja miks tahaksid sa jääda minu juurde, kui… sa mind ei saa?”
“Ma olen kaua oodanud…”
„Quadir… vabana võid sa leida endale kellegi, kes… jagab sinu tundeid ja suudab neile vastata nii, nagu sa väärid. Mina seda ei saa. Sa oleksid õnnetu ja mina ka.”
“Ei,” ütles dzinn nagu see oleks enesestmõistetav. “Ma annaksin sulle kõik.”
“Sa ei saa mulle kõike anda.. kõik asjad ei ole isegi dzinni võimuses.”
Quadir vaatas teda arusaamatuses.
“Ma ei armasta sind, Quadir, ei hakka kunagi armastama. Sa oled hämmastav olend… aga mina olen inimene. Ma ei saaks elada ilma teiste inimesteta.”
“Inimesed surevad. Sina minu kõrval ei sureks.”
“Aga ma ei tahaks sinu kõrval elada – ma oleksin üdini õnnetu ja ma teeksin su elu põrguks. Miks sa tahad naist, kes sind ei armasta, rohkem kui vabadust?”
“Vabadusi on igasuguseid. Nagu ka vabadus olla sinuga.”
Beatrix ohkas masendunult. See tundus lootusetu. “Hea küll, kui sa nii arvad. Kas ma võin nüüd oma soovi öelda?”
Dzinn vaatas teda vaikides oma helendavate siniste silmadega, Beatrix küsivalt vastu. “Olgu,” ütles Quadir lõpuks ning ta silmad lõid korraks heledaks.
Kuid Beatrix kõhkles ikka veel, vaadates olendit veel mõne hetke üksisilmi, otsekui oodates, et see ümber mõtleb. Siis ta ohkas, langetas korraks pilgu ning dzinnile siis uuesti otsa vaadates ütles selge häälega: “Ma soovin, et hetkel, mil ma ütlen “tänan”, lahkud sa siinsest inimeste maailmast üksinda ega tule ühegi kutse peale tagasi enne tuhande aasta möödumist ning et sinu lahkumise hetkel tühistuvad kõik Brechlenis ühesilmse Omari suu läbi vahendatud soovid. Tänan.”
Quadirist kostus tume lõrin ja tema silmad lõid valgeks. Tuppa tekkis keeristuul, mis nende mõlema riided laperdama lõi. Beatrix ahhetas ja tõmbus dzinnist eemale. Vahepeal kadunud hirm oli tagasi.
“Kuhu sa mu saadad, õnnetu… Varjus pole muud kui deemonid, lumi ja surm!”
“Ma pakkusin sulle vabadust…” ütles tüdruk õnnetult, end vastu seina surudes. Quadir kõrgus keset tuba ja vahtis ringi nagu otsides, keda karistada. Beatrix nihkus hirmunult kaugemale, kõigest hoolimata sellele hirmsale olendile kaasa tundes. Tugevnev tuul paiskas toaukse lahti ja Quadir astus paar sammu, et välja vaadata. Kardinad lehvisid metsikult tuules.
Lootes, et John otse ukse taga ei seisa, tormas Beatrix seda sulgema, kuid toas pöörlev tuul oli liiga tugevaks muutunud.
“Beatrix!” kuulis ta Johni häält, ning nägi, kuidas noormehe vöö ots pikenes ning ümber trepi käsipuu väändus, kui ta talle vastu astus, et kätt ulatada, ise tormi tõttu peaaegu et õhus rippudes… Ilma selle kinnituseta oleks ta ammu vastu seina lennanud. Tänulikult haaras Beatrix väljasirutatud käest ja heitis pilgu üle õla dzinni poole.
Toas seisis kehastunud raev. “Te plaanisite seda koos!”
“Ei!” karjatas Beatrix halba aimates. John üritas teda tuulega võideldes toast välja tõmmata. Trepikäsipuu nagises ohtlikult pinge all paindudes. Beatrix haaras ka teise käega Johnist, ja järsku kõmatas uks kinni ning kõik oli vaikne. Nad olid koridoris.
“Mis juhtus?” küsis John.
Beatrix hoidis temast ikka veel kramplikult kinni ja neelatas siis. “Ma ei tea… ta vihastas.”
“Lähme minu poole, kohe!”
Märgates siis järsku, et ta ikka veel kahe käega temast hoiab, lasi Beatrix kähku lahti ja kohmetus pisut. „Oh… vabandust. Kui ta möirgama hakkas… see oli hirmus. Ma kartsin, et ta võtab mind ikkagi kaasa.”
Noormees tõmbas ta põrandalt üles. “Küsis ta vastuteene?”
Beatrix raputas pead. Ta ei suutnud uskuda, et asi oli nii hästi lahenenud.
“Lähme tõesti minu poole, seal on maagiline kaitse,” kordas John.
“Ma pakkusin talle vabadust… ta ei tahtnud,” ütles tüdruk ikka veel imestades. “Ma ei tahtnud talle seda teha.” Ta vaatas suletud ust ja siis sõrmust, mille oli nende kummaliste läbirääkimiste käigus endale tahtmatult sõrme lükanud.
“Lähme,” nõudis John.
“Ufura on siin,” ütles Beatrix kõhklevalt.
“Õige jah..” hakkas noormees otsustaval sammul toa poole astuma, kus Ufura magas.
Beatrix läks talle paar sammu järele ja hetkel, kui ta peatus, et veel kord vanemate toa poole tagasi vaadata, kostis selja tagant tuttav kahisev hääl. “Kuna ma ei saa oma tasu pärast enam kätte, siis tuleb see täita enne.”
Beatrix karjatas ja pöördus. Quadir seisis paari sammu kaugusel. Esimeseks reaktsiooniks oli oma tuppa tormata, kuid uks ei avanenud. Tüdruk vaatas paanikas ringi, nähes, et ka Ufura toa link lõgiseb, kuid asjatult.
“Ma esitan nüüd oma soovi,” sõnas dzinn.
Beatrix vaatas talle otsa, hirmust hingetu.
“Ma tahan, et ta ründaks mind nii nagu oskab,” osutas dzinn sõrmega Johnile. Tollele tuli see küll üsna ootamatult.
“Sa ei saa seda tahta!” karjus Beatrix. “Sa pead siit juba läinud olema!”
“Soov soovi vastu. Ma nõuan seda.”
Beatrix vaatas ahastava näoga Johnile otsa ja siis tagasi dzinnile. Miks ei oleks võinud see jõle loom lihtsalt kaduda! Ta ei saanud lubada, et tema pärast jälle keegi haiget saab – ja seekord ilmselt oleks asi lõppenud palju kurvemalt.
“See on minu soov… ma ründan sind ise, kui sa kellegagi kakelda tahad,” seisis ta Quadiri ette, silmad vihast lõkendamas.
“Ma soovin, et see oleks tema.”
Siis meenus Beatrixile, mida von Walthof* oli tol ööl öelnud, kui dzinn teda esimest korda nägi. “John… ta saab rünnata vaid enesekaitseks,” hõikas ta noormehe poole pöördudes.
“Sa saad oma vanemad tagasi kui ma seda teen,” vastas too.
“Ta tapab su,” ütles Beatrix veendunult.
Quadir seisas endiselt paigal nagu soolasammas, oodates. John istus koridoripõrandale rätsepaistesse ja tõmbas põuest välja kuldketi otsas rippuva suure smaragdi. Ta seadis selle oma riiete peale, südame kohale. Beatrix jälgis teda, süda hirmust vastu ribisid tagumas.
“Mida sa teed?” küsis ta ärevalt.
“Ma ei luba tal sind ära viia.”
“Ma ei luba sul surma saada!”
“See viimine võrdub ju samuti surmaga!”
See avaldus pani Beatrixi õhku ahmima. Mitte praegu, ütles ta endale. Ma mõtlen selle hiljem…. “Sa ei tohi seda teha!” ütles ta otsustavalt ja pöördus tagasi dzinni poole. John jätkas endale kaitsekihtide ladumist.
“Tunned sa ennast seal koos deemonite ja surmaga paremini, kui oled ta tapnud?” nõudis Beatrix dzinni käest raevukalt.
“Julma vastu tuleb olla julm.”
“Ma tahtsin su vabaks lasta!” pahvatas tüdruk vastuseks. “Kas see on julm?”
“Varjus tuhat aastat vaba olla? Seda sa ju mulle andsidki.”
“Ma poleks sind vabana varju alla saatnud… ” sõnas Beatrix ootamatult kurvalt.
“Soovi tagasi võtta ei saa. Mitte enne kui ma olen selle eest oma tasu saanud.”
Tüdruk astus olendile lähemale. “Aga sina saad ju oma tasu muuta?”
“Mida muud sa pakuksid?”
Beatrix vaatas üle õla tagasi Johni poole. Too ajas võitluseks valmistudes oma hingamist rütmi. Ta viis pilgu tagasi, tõmbas hinge ja vastas pea kuuldamatult: “Ennast…”
“Kuidas? Ma pean ju lahkuma üksi.”
“Jah… aga kas poleks parem lahkuda armastuse kui surmaga?” sõnas ta veelgi lähemale astudes, nii et peaaegu riivas teda. „Sa ütlesid, et oled kaua oodanud…”
“Et me oleks… üks, kui ma lahkun?”
Beatrix võpatas.
“Seda sa mõtled?”
“Ükskõik, kuidas sa seda nimetad,” üritas ta häält ükskõikseks suruda. “Aga ma ei saa sinuga sinna kaasa tulla. Sa ei võta ka ju teda kaasa – ainult vihkamise ja teadmise, et sa ta tapsid. Sa ei saa ka mind kaasa – aga saad teadmise ja rõõmu, et ma sind armastasin…”
Quadir ulatas talle käe. “Sellega ma olen päri.”
Beatrix vaatas teda kahtlevalt, nagu mingit trikki kartes, kuid võttis siis käest, kiirustades, nagu võiks olend veel ümber mõelda. Ta ei vaadanud selja taha.
“Ma soovin, et sa…” ütles Quadir hetkel, kui tema näo suunas vihises pistoda. Ta blokeeris selle välkkiirelt ning pingutuseta. “…veedaksid enne lahkumist öö minuga.” Siis vaatas džinn järsult Johnile silma.
“Jah,” ütles Beatrix kiiresti kiiresti, soovides paaniliselt, et see kõik oleks juba möödas.
“Jäid hiljaks, deemon,” ütles noormees talle kartmatult näkku.
Beatrix pöördus, tundes ahastust. Quadir lasi ta käe lahti ning dzinni nägu moondus grimassiks. Maja täitus taas tormituulega.
“Ei!” karjatas tüdruk ja haaras olendil mõlemast käest. “Sa ei tohi talle viga teha!”
Dzinni jõud oli ebainimlik. Ta tõstis löömiseks käe ja Beatrix paiskus kõrvale, nagu poleks ta kunagi kinni hoidnudki. Ta tundis, kuidas John koondas kõik enda ümber olevad kilbid pistoda teramikule ja üritas seda kui piiki vastu seades lööki tõrjuda. Tüdruk surus end peapööritust tundes vastu seina. Kogu see kilpide rida aeglustas dzinni kätt vaid sekundi murdosaks ning John tõukas noa endast kõrvale, et löögi jõudu kõrvale juhtida. Jõulaine lõi ta õhku keerlema ja nii nuga kui enamus trepikäsipuust lendas pilbaste ja tükkide pilvena õhku. Hetke pärast avastas Beatrix avastab end vaibal maas, kivipuru ja tolmu sees. Ta tõstis pea ja vaatas ringi. Ülal polnud enam kedagi.

* Nimi muudetud :P

Beatrixi ilus elu nüüd kah…

Üks väike näide kah, et oleks aru saada, kui erinev see ikka teisest mängust on :P

“Jah tunnistan üles, tegelikult tulime me siia Wilhelmit purju jootma, sest tal on depressioon,” ütles Hanz neile mõlemale kordamööda silma vaadates ja rüüpas õlut. Beatrix vaatas korraks Ufurale otsa, et mis too asjast arvab. Too paistis jutuajamise pöördest tiba üllatunud olevat.
“Depressioon?” küsis Beatrix siis kõhklevalt.
“Jah, kohutav häbi ja alandus. Sera ise vaid teab, miks see nii korraliku noormehe õlule langes…” Wilhelm teeskles, et ta ei kuule seda.
“Mis juhtus?” oli Beatrix asjast juba täitsa huvitatud. “Äkki me oskame aidata või midagi?” Wilhelmile ilmselt tundus, et nende plaan oli natuke pahupidi tööle hakanud, aga ta paistis kindla sihi võtvat see taas õigetpidi tööle panna, kummutades hoolsalt kannu. Beatrix vaatas teda ja pööras siis pilgu Hanzule tagasi.
“Laev läks teil põhja või?”
“Mina ei tohi seda tegelikult öelda, see pole minu pere asi,” tõstis Hanz peopesad üles. Wilhelm põrnitses lauda.
“Laev on küüüülm…” venitas Hanz.
“Või nii… siis läks ilmselt pruut teisega minema…” pakkus Beatrix.
“Naised?” pakkus samal ajal Ufura.
“Sooooojem…” ütles Hanz. “Noh, soe-soe, aga nii ja naa.”
“Pruute on nii palju, et ei suuda valida?”
“Külmem.”
„Hmm… siis lihtsalt pruut pettis teda?”
“Küüüüülm..”
Beatrix ohkas. “Mõistatamismäng… Ta jooksis ise kellegi pruudiga minema? Ja nüüd tahab tüdruku maha jätta ja ei saa?”
Hanz mõtles. “Kuna nii keerulise olukorrale jäävad ilmselgelt “külm” ja “kuum” liiga küündimatuks, siis ma ütleks, et… roosa!”
“Tegemist pole mitte neiu, vaid noormehega?” pakkus Beatrix seepeale. Wilhelm tõstis selle jaburuse peale isegi pilgu.
“Eee.. Kas te peate silmas, et Wilhelmi noormees jooksis teisega minema?”
Beatrix kehitas ebalevalt õlgu. “Ei mina tea.. kõik võib ju olla….”
“Sel juhul ma oleks lilla öelnud,” ütles Hanz.
“Ah pea oma lõuad, Hanz, sinuga ei tohi ikka üldse juua!” käratas Wilhelm.
“Mis siis juhtus?” pöördus Beatrix juba otse Wilhelmi poole. “Kes sul siis ära jooksis? Tüdruk või poiss või kes?”
“Perekonna au. Poos ennast üles. Mõtles, et oh, oleks hea mõte ja oligi läinud,” vastas Wilhelm suht turtsakalt, aga oli aru saada, et see oli talle ilmselget raske.
“Sinu tüduk poos ennast üles?” kordas Beatrix jahmunult. “Tunnen kaasa….”
“Küülm,” ütles Hanz tema lause peale ja Wilhelm virutas talle üle laua paremsirge otse piki kuppu. Hanz lendas tooliga selili ja Wilhelmi õllekann paiskus ümber. Beatrix hüppas püsti ja lauast eemale ning ka kogukas kõrtsmik kargas leti tagant välja neile ligi.
“Hei-Hei-HEI!” käratas ta järjest valjenevalt, “arved klaarige tänaval!”

Mängukroonika nüüd veebis

Niih, nüüd olen siis lõpuks jõudnud niikaugele, et Redi uskumatud seiklused Wodes on ka veebis saadaval ja minu valutavad lõualuud saavad lõpuks puhkust, ma loodan. Et aga kaasmängijate kiusatust piilumise järele minimeerida, siis palun kõigil huvilistel lingi saamiseks mulle lihtsalt meil saata.

Väike näide ka:
Red magas kauem, kui oleks tahtnud, ja ta uni oli rahutu. Siiski oli ta ärgates täis sellist otsustavust, et hakkas kohe asju pakkima. Riietus kiiresti ja lahkus kõrtsist akna kaudu, et vältida tüütut kõrtsmikku, kes pidevalt arvest tahtis rääkida. Mitte et tal raha poleks olnud – lihtsalt põhimõtteliselt. Tema hobune Hiram, väike, väle ja intelligentne nagu ta isegi, oli varjualuse all lasila külge kinni seotud. Nad olid harjunud niimoodi lahkuma.
Täiesti ootamatult krabas keegi temast selja tagant kinni. Red vandus. Tema taga seisis suuremat kasvu tõmmu mees, mustad juuksed eest peentesse patsidesse punutud ja nägu nagu kivist. Igatahes mitte kõrtsmik. Hoidis temast nagu tangidega kinni ja naeratas natuke sünget naeratust.
“Misasja?!” üritas tüdruk end lahti rabelda, aga mees oli tugev ja osav. Et ei maksa erutuda, ta tahab vaid natuke vestelda.
„Mida sa tahad? Mina kätega ei räägi…”
„Sa ju oled see ennustajalinnuke, eks ole?”
„Ära mine kohe isiklikuks…”
„No mu ema tundis sinu vastu huvi… ja ta võib hästi maksta, kui su jutt seda väärt…”
„Hea küll, hea küll… Lase nüüd lahti, ega ma jänes pole.”
„Ei või iial teada…” tegi mees liigutuse, nagu tahaks Redi sülle rabada. Too hüppas eemale, nii et katse ebaõnnestus, kuid lahti ta ka ei pääsenud. „Hea küll, mees. Ma olen täiesti tavaline rändaja. Teil on siin linnas on terve tempel püsti selle ameti harrastajate jaoks, mina olen lihtsalt asjaarmastaja.”
„Mulle anti käsk sind kohale toimetada ja seda ma ka teen.”
Tüdruk uuris meest tähelepanelikult ja märkas, et mehe juuste vahelt paistev kõrvaots on teravam kui inimestel tavaliselt. Veel jäi silma ta varrukale õmmeldud mustast riidest pistoda siluett. “Hmm, ega rahast pole ju tegelikult kunagi puudu. Ja teiesugune rahvas ju maksta ikka jõuab,” lisas ta siis kõvera muigega. „Kus see mammi on sul?”
„Emand, mitte mammi,” parandas mees. “Viisakus ei tee kunagi halba.”
„Tjah…ei ole just märganud, et sa ise oma sõnade järele käiksid. Ja lase mind nüüd lahti, ma võtan oma asjad ja siis võime minna.”
„Asjade järele võid pärast tulla. Väga võimalik, et meist saavad reisikaaslased.”
„Misasja?!” Red vahtis teda uskumatu näoga. Tüüp naeris süngevõitu naeru.
„Kulla mees, ühe koti üleskorjamine ja hobuse selga istumine ei võta ju minutitki… näe, sealsamas…” osutas tüdruk üsna lasila lähedal maas lebava koti poole, mille oli alla visanud. „Üleval pole enam midagi. Anna mulle üks minut… või siis pool!”
„Minu hobune on see kollane seal, nii et kõnni nüüd minuga kenasti tema juurde kaasa ning jäta oma kott ja hobune sinna, kus nad on − ja ma võin lubada, et sa leiad nad puutumata eest.”

Kui mõjutatav võib üks inimene olla?!

Tulin just* ulmeloengult – no teate küll, see Sotsia “Futu” esimene õhtu Keskraamatukogus. Inimesi rohkem kui arvasin ja vähem kui lootsin. Rääkisid Veskimees ja Sander ja Riid ja Habicht ja Sulbi modereeris. Täitsa naljakas oli, aga huvitav kah.
Ja millise lugemisisu ajas peale! Tulin koju, tormasin riiuli juurde ja sirutasin ühe käe Stephensoni “Lumevaringu” ja teise Hargla „French ja Koulu” järele, ise juba silmadega Gibsoni asju otsides. Ja mis mulle sugugi meelde ei tulnud, oli see, et elutoas laual oli just eile alustatud „Endymioni tõus”, samal hommikul olin kätte saanud kaks Chris Woodingu asja, mida olin mingi 2 nädalalt oodanud ning lisaks vaatas mulle õnnetu ja alandatu piinatud pilgul otsa UT tõlkekäsikiri, millega ma juba mitu kuud vahelduva eduga vaeva olen näinud… ja tegi niuc….

Mis te nüüd arvate, mida ma siis lõpuks õhtul tegin? Vale!

Mängisin hoopis :P

*Just oli mingi 28. aprill… unustasin ´publish´ vajutada :/

D&D… ja mis edasi sai

Oma näpu andsin Saatanale* 18.01.2006 ja – vaadates nüüd selle aegade hämarusse kaduva alguse poole – võin kindlalt väita, et tõenäoliselt ei saa minu elu enam kunagi endiseks. Ja ilmselt ka minu kodune elu mitte, sest tagajärjed, mida õnnelikku Sashi ringikappamine virtuaalmaailmas on pereelule tekitanud, on olnud ettearvamatud.
Paar ööd tagasi nägi mu abikaasa ära oma esimese D&D unenäo. Seiklesime ringi mingis suures lossis, mille ümber tiirutas draakon, kes üritas meid sealt sest käppade ja hammastega välja õngitseda. Kujutate ette küll, eks – nagu kass hiireaugu ees… Novott. Ja siis sai mind kätte. Aaargh… The Dragon Has You ;) (Ja räägitakse veel, et mehed pole intuitiivsed :D)
Tegelikult võiks ju arvata, et kui paarist üks pooled õhtud ja ööd arvuti taga istub ja õhinal MSN-is võhivõõraste tüüpidega tundide (jama pean silmas TUNDIDE) kaupa lobiseb, aeg ajalt äraseletatud näoga läbi teise toa tormates, et endale koffi – vi veini – nõuda, siis kujutan ette, et nii mõnelgi perekonnanõustajal läheks kulm murelikult kortsu… kui veel juurde arvata see, et se mängiv pool üritab pidevalt teisele midagi maharaitud peadest, kiilakatest ja haldjatest seletada ning ahastab aeg-ajalt mingi mõrva lahendamise pärast, siis… mnjah.
Tegelikult olin ma ise ka natuke mures. Seitse aastat õnnelikku abielu vi mitte, igaühe kannatusel on piirid… Aga – see võib ju tunduda uskumatu – kogu see värk on meie suhtele ootamatult värskendavalt mõjunud. Kui öösel ühe paiku mäng pooli tuleb jätta – kõige põnevama koha pealt -, kuna kellegi väike õde nõuab hüsteeriliselt reiti pääsemist, siis lihtsalt ei tule und. Adrenaliin kütab alles täiega soontes ringi. Und ei tule isegi siis mitte, kui kella kaheni raamatut loed. Ja mis sa siis voodis ikka teed, kui uni ei tule… kujutate ju isegi ette ;)
Peale paari esimest mängusessiooni ei ole minu kallil abikaasal enam selle vastu, et ma kellegi teisena mingis väljamõeldud mailmas ringi ründan, absoluutselt mitte midagi. Tassib koffi ja veini ise kätte, silmad õnnelikult säramas.
Vaat selline lugu.

P.S. Siinkohal edastan ühtlasi parimad tervitused vanameister Tolkienile ja kirjastusele Tiritamm.

P.S. Ja minu sügavaim tänu Oopile, kes täiesti teadmatult ja tahtmatult, sõna otseses mõttes näppugi liigutamata, on selle kõik võimalikuks teinud. Et su habe iial ei hõreneks!

* Loe: Shadow