Tartu – vaimustav ja kummastav

Oli vist poeet Afanasjev, kes ütles, et elu on põgenemine Tartu eest. Mind veidral kombel tõmbab sinna järjest rohkem, küll töö, küll muude asjadega seoses, ja iga viimane kui kord suudab linn mind üllatada.

Kuni viimase aastani on Tartu minu jaoks olnud lihtsalt punkt kaardil, millest Lõuna-Eestisse või Peipsi äärde minnes sai nagu tühjast kohast mööda/läbi põrutatud. Esimene kord, kui Tartu kui sellise ‘linnasus’ mulle ülde kohale jõudis, oli vist mingi ligi aasta tagasi, kui sattusin sinna Toom Õunapuu keelekursusele Tartu Teoloogia Akadeemiasse (õõvastav, kas pole? teoloogid õpetavad keelt… iik). Lõuna ajal jalutasime mööda jõekallast kesklinna sööma. Ilm oli sama ilus kui praegu, puud olid juba kergelt lehes ja soe oli… ja jube ilus. Siis ma vist esimest korda üle saja aasta vaatasingi, et – opaa! – täitsa lahe koht ikkagi.

Sellest alates olen ma sinna järjest ja aina rohkem sattunud, ning üllatuseta ei ole kordagi jäänud. Näiteks, kui D&D intervjuult (loe Muusa nr 2, 2007) Maailmas välja astusin, peatusin korraks, et ringi vaadata, samal hetkel möödus meist kiirel sammul miski seltskond, ja kõrva jäi lausekatke a la “aga see päkapikk ei saanud ju seal olla!” Kergelt sürreaalne tunne tekkis küll :)

Nädalavahetusel sattusin sinna jälle, seekord seoses MütoFesti välikoosolekuga. Jõgeva kaudu tulles tundus Tartu otsekui Kassinurme jätkuna – samasugune päikeseline, pisike ja ilus koht. Samas rabas see mind veel paar tundi hilejm täielikult – Ujula tänavat pidi Lodjakotta sauna minnes avanes täiesti midagi muud – kui ma siiani arvasin, et slummi kui sellist Tartus nüüd küll leida pole võimalik, siis seal see igatahes oli. Rõvedalt mustad, lagunenud ja kiivas majad, küllakil aiad ja kõdunenud kuurid, kassilaip tee ääres ja kärnas ketikoer räämas hoovis lõrisemas… Olin jahmunud. Ja see kõik vaevalt kilomeeter ülesmukitud kesklinnast… Nagu miski Buenos Aires.

Otsekui selle tunde jätkuks oli õhtusöök Püssirohukeldris. Meie seltskonnale oli broneeritud ülemine tagumine kamber, mille ukse sai kinni panna, kuid mõnel korral all käies… see oli kummastav. Umbes sellisena võisid ehk minu kujutluses välja näha 30ndate aastate Baieri õllekeldrid. Pikkadel pinkidel pikkade laudade taga on inimesed tihedalt reas, lauad on täis õllekanne ja praekapsa-searasva-koogikreemi-kohvikoore võrgutavaid plekke, mehed on silmatorkavalt isased ja naised emased, laudade vahel siin seal lapsevankrid, lärm kõrvulukustav ja pead pööritama panev, ning kõige selle üle hall retrohõngu lisav tubakasuitsu linik… Midagi sellele ligilähedast mäletan ma 90ndate algusest, Paide kõrtsist nimega Kaval-Ants.

Sellele nüüd kainel asjalikul esmaspäevahommikul tagasi mõeldes ei saagi ma ausalt öeldes enam Madisele pahaks panna, et ta tualetti (loe: peldikusse) minnes ära eksis. Tema õudus on tegelikult lausa mõistetav.

TrendZoom2005 Tallinnas

Õhkkond „Merineitsi” baaris konverentsikeskuse ukse ees on kõlksuvatest šampanjaklaasidest hoolimata natuke ärev, inimesed on elevil. Lõpuks uksed avanevad. Ootusärevalt sumisev saal vaikib, kui uksed suletakse ja suurtel ekraanidel saali seintel hakkab pulsseeriva muusika rütmis tukslema Goldwelli punane ruut. See mõjub pimedas ruumis üsna hüpnootiliselt. Siis kärgatab kõu ja kostma hakkavad loodushääled, roheline ja punane valgus mängivad üle lava ja esiridades istujatel. Publikust käib läbi ootusärev kahin kuid ei, veel ei juhtu midagi. Ehmatava lõvimöirgega džunglihääled kaovad ning maheda muusika saatel libiseb lavale tantsijatepaar. Ilus on, armas ja romantiline. Ning siis sammuvad meeleoluga sobivalt lavale esimesed kolm modelli – kõik blondid. Ja siis järgmised ja järgmised. Trend Zoomi selle aasta esimene kollektsioon Ethic Flow on ülimalt naiselik, pehme ja võiks lausa öelda, et sillerdav. Kõik valitud modellid, välja arvatud üks, on heledapäised, kuid nende juustes mänglevaid blonde toone on kokku kindlasti enam kui kümmekond. Pehmed üleminekud ja üksteisesse sulavad värvid muudavad juuksed liikuvaks ja elavaks nagu vesi.
Demonstratioonile järgneb lõikus laval – näidatakse kümne minuti jooksul ette, kuidas ja milliseid tehnikaid kasutades Ethic Flow-d tegelikult lõigata saab.
Prahvatava dixieland muusika saatel tormavad uuesti lavale tantsijad, seekord must-valgetes kontrastetes kostüümides ning hoogsale tantsunumbrile järgneb niisama temperamantne ja ehmatav teine kollektsioon Graphic Twist. See võtab kohati lausa hinge kinni – mõnel peal võib märgata lausa viit-kuut erinevat ja väga kontrastset värvi, paljusid eri pikkuse ja kujuga kihte ning veidrate nurkade all lõigatud tukki. Vapustavalt julge värvivalik rõhutab lõikuste ebasümmetriat veelgi. Ükski neist modellidest ei sarnane vähimalgi määral teisega ning tegelikult ei sarnane nad isegi iseendaga – sõltub, kas vaadata inimest paremalt või vasakult poolt, pilt erineb drastiliselt.
Kollektsioon on oma uudsuses ja radikaalsuses kohati lausa ehmatav. Kui modellide defileele järgneb jälle lõikusvoor laval ning staarjuuksurid selgitavad oma värve ja tehnikaid, on siit ja sealt peatvaatajate seast kosta ahhetamist ja vaimustunud äginat. Minu selja taga märkis keegi, et küll lõikaks ja värviks, kui ainult seda lubava kliendi leiaks! Tõepoolest – Graphix Twist on kollektsioon, milles juuksur võib vabalt väljendada kogu oma loomingulisust, mängulusti ja hullumeelseid ideid – kui vaid klient sellega nõus on.
Temperamentne hullutav tantsunumber „Wild Dance” juhatab sisse Trend Zoomi meestekollektsiooni Wild Deluxe, mida võib julgelt pidada show kõrgpunktiks. Oli raske uskuda, et laval kõndivad šikid ülikondades mehed on üldse eestlased – seksikad ja eksootilised, mehelikud ja samas kuidagi androgüünsed. Ka selles lookis domineerib ebasümmeertilisus ja vaimustav isikupära. Külgedelt lühikeseks aetud juustesse on mitmel modellil lõigatud põnevad ornamendid, mitmel olid juuksed ühelt küljelt või keskelt pikemaks jäetud ning millised värvid! Sügavtume must ja särav blond, ootamatult mõjuvad ploomlillad, purpursed ja rohelised aktsendid.
Aega hingetõmbamiseks aega ei antud – järgnes üllatus. Kuigi Trend Zoom 2005 koosneb põhimõtteliselt kolmest ülalmainitud kollektsioonist, siis oli pikkade juustega modellide rohkus andnud juuksevõluritele inspiratsiooni veel naljandakski kollektsiooniks, mis sai nimeks Free Style. Selles mängiti pikkade juustega. Kaks põnevat fantaasiasoengut sündisid laval otse pealtvaatajate silme all.
Lõpuks avanes võimalus näha kogu Trend Zoom 2005 kollektsiooni korraga, sest lavale tulid tagasi kõik modellid ning ka meisterjuuksurid ise. Aplaus oli lausa kurdistav.

Tegelikult oli ka väga lahe yritus ;P

Laibach – the Father of Rammstein

Kontser oli vägev. Ma ei väsi seda kordamast. Keegi kuskil ütles, et parem kui Rammstein – omal moel jah, olen täitsa nõuz. Mina ei oodanudki sellist lavashowd nagu sakslaste machobänd pakub, kuid asi oli ikkagi märgatavalt muljetavaldavam kui oskasin oodata. Valgusmäng oli viimase peal ja kindlasti aitas kaasa ka see, et RockCafe saal on mõnuzalt väike ja hubane – tundus, et bänd on just täpselt käeulatuses… Ja Milan Fras on veel palju jõrmim mees kui Till Lindeman - ah, mis ma ajan – isegi Laibachi trummitydrukud on jõrmimad ;)
Pärast muusikaorgiat suundusime Madisega edasi RockStarsi, kus toimus siis afterparty ja kuhu olevat lubanud ka bändimehed ise tulla. Mida kahjuks ei juhtunud :( Aga väga lõbus oli sellegipoolest :) Tegelikult on Rockcafe (nagu ka Woodstocki) kontingent alati koosnenud väga meeldivatest ja lahedatest ja erilistest ja teistmoodi inimestest, kelle vähesuse üle ka sel ööl kurta ei saanud. Baaridaamil oli käed-jalad pidevalt tööd täis ja tantsujalga sai kah ohtralt keerutada. Muusikavalikut hakkas dikteerima Krista, keda võib ehk õigusega pidada Tallinna industriaalikute esifiguuriks. (Pildil valik Tallinna & Tartu raffast.) Oi kuidas raffas ta pilli järgi tantsis! :D

Rammstein on hea, Laibach on parem!

Pikem kommentaar ja afterparty pildid on tulekul. Veel see nädal, ma luban :)