Back to Hell

Mul on viimasel ajal hirmus tunne, et hakkan tiinekaks tagasi muutuma. Mis on juhtunud kogu selle vaevaga kättevõidetud eneseteadlikkuse ja -kindlusega, rahu, turvatunde ja selgusega, ah? Ma küsin teie käest, teie peaks ju teadma, kes te mind tunnete… Või kas tunnete, eks ole? Kes olen mina, et kohut mõista, mina ju ka ei tea… enam.
Hiljuti on mitmed inimesed mind jalust rabanud. Heas ja halvas mõttes. Ja mõttes ja teos. Ja see on pannud mind kahtlema. Kahtlema, kas mina olen ikka mina, või olen ma tegelikult keegi teine. Ja see, keda ma arvasin olevat mina, ei ole mitte mina, vaid keegi… teine. Teine nagu minu vastand, võõras ja ohtlik. Ja kumb neist siis on ikka see päris? Mina ei tea enam.

Üks tuttav – üldse mitte sõber, kellest selliseid asju oodata võiks, ei, lihtsalt tuttav – ütles kord, kui jutt vintis peaga samasse kanti hakkas kiskuma, et vähem joomisest ei ole abi. Et sellise jama puhul tuleb hoopis rohkem juua. Sest siis tuleb iseloomu seest see õige ‘loom’ välja. Siis tundus see naljakas, ja terve ülejäänud vestlus oli väga lõbus. Aga nüüd tuleb mul hirm peale. Mis siis, nii ongi? Ja see loom, kes alles siis puuriukse vahelt välja pääseb, kui ma end kergelt topakaks joon, olengi päriselt mina?
Ma pean tunnistama, et selle loomaga on fun. Aga kole on ka… sest ta ei ole minu moodi. Ähmaselt tuttav, eemalt nähtud, aga siiski võõras. Unustatud, üle elatud. Aga viimasel ajal, aina enam, tahaks nii jubedalt minna lasta… kogu südamest, täiega ja tagasipöördumatult.
Kuramus, ma ütlen.

Tahan tabletti. Sprink-rikki. Või midagi.

The Brand New Me

Jaa, te ei eksi – see olengi mina :D Vaat mis üks väike muutust inimesega teha võib… Igatahes – seda see Krafinna nüüd ärgitas ja ma lasingi siis oma kulmud ka ära kitkuda. Enamgi veel – tegelikult säilitades oma endisi hoiakuid ei lasknud ma neid mitte lihtsalt kitkuda, vaid lausa tätoveerida. Ikka kogu raha eest. Protseduur ise kestis kella 10 hommikul kuni kella 14-ni ja väga valus ei olnudki – ainult natukene ;)
Vaat mis ilumess inimesega teeb :P

Järgmine hommik seisin unise peaga peegli ees, kulmupliiats käes ja põrnitsesin vastu vaatavat nägu. Minu tavalise hommikuse meigiprotsessi (silmalainer – kulmupliiats) esimene etapp oli õnnelikult läbitud ja olin justa asumas teise juurde, kui sain aru, et midagi on valesti. Põrnitsesin kordamööda pilti peeglis ja pliiatsit oma käes. Alles mõni hetk hiljem jõudis kohale, et olen teinud suure sammu edasi hommikuse uneaja pikendamise suunas – ei mingit kulmude joonistamist enam tervelt 3 aastat! Juhuu! Järgmine aasta teen silmajooned kah, siis saab juba tervelt 5 minutit kauem magada :P