Õõvastavalt köitev moodne fantaasia – Chris Woodingi “Malice”

Varraku kirjastus asus pidama raamatublogi, mille eesmärgiks on tutvustada kõigile huvilistele nii uusi kui vanu raamatuid, nii eesti kui ka teistes keeltes ja kõigist valdkondadest. Siin katkend minu esimesest postist sinna.

Kui pidasin aru, millisest hiljuti loetud raamatust teha oma selle blogi esimene post, siis polnud valik kerge – eesti keeles on ilmunud väga head ja väga halba, esimest õnneks küll rohkem kui teist (või on mul siis lihtsalt valikutega hästi läinud :P).
Lõpuks otsustasin hoopis ingliskeelse raamatu Malice („Kurjus“) kasuks ja seda mitmel põhjusel. Esiteks koosneb minu lugemisvara väga suurel määral just fantaasia, ulme- ja õuduskirjandusest ning teiseks on noorest Briti autorist Chris Woodingist kujunenud üks minu uusi lemmikuid. Ja kolmandaks – mis pole sugugi mitte kõige vähem oluline – Malice torkab nooremale lugejaskonnale mõeldud lugemisvara hulgast silma nii sisu kui vormi tõttu.

„Pikk Jack, vii mind kaasa…“
Kõik on kuulnud kuulujutte. Kutsu Pikka Jacki ja ta viib su Kurjusesse, maailma, mis asub õudses koomiksis. Sealt ei lahku enamus lapsi enam kunagi.
Seth ja Kady peavad seda rumalaks lastelooks. Kuid siis kaob nende sõber ning jutud ei paistagi enam nii totrad…

Aga asja juurde. Raamatu kaas on kujundatud väga põnevalt ruumilisena, loo üks olulisemaid kurjade jõudude esindajaid Pikk Jack (Tall Jack) turdub kaanest füüsiliselt lausa välja, viidates vaikselt ka sellele, mida raamatut avades seest ees võib leida.
Malice on kurikuulus koomiks, mida tavalisest kauplusest ei leia, kuid millest liigub laste hulgas jubedaid jutte. Ja juhtub, et need, kes selle viimaks endale hangivad, kaovad, ilmudes välja koomiksi õudses maailmas ning surres selle lehekülgedel. See on koomiks, mille maailm ulatub välja meie omasse ja mille jubedused ohustavad lugejat ennast ja tema sõpru, kui ta piisavalt ettevaatlik ei ole. Vähesed Malice’isse sattunud leiavad tee välja… Kuid sellel on oma hind.
Wooding on endale väga iseloomulikult suutnud luua tasakaalustatud segu reaalsest ja ebareaalsest, mis osaliselt põimuvad, kattuvad, ja üksteist mõjutavad. Mõnes mõttes saab lugu võrrelda ehk „Elm streeti luupainaja“ maailmaga, kus uni ja unenäod on elu lahutamatu osa, kuid viivad su vältimatult kaasa hoopis kusagile mujale, maailma, mille reeglid on hoopis erinevad ning kus tuleb võidelda oma ellujäämise eest. Sealt on võimalik pääseda, aga vaid siis, kui mängid kaasa selle maailma reeglite järgi.
Nagu Freddie lugudes, on ka Malice’i puhul on tegu nn modernse fantaasiaga. Raamatus koomiksis kujutataval paralleelmaailmal pole mingit seost muinasjuttude, draakonite, haldjate ja võluritega. „Kurjus“ on kummaline konstrueeritud tehnomaailm, mis on täis veidraid mehaanilisi koletisi, kellele annavad elu koomiksimaailmas hukkunud laste hinged. Siit võiks tõmmata muidugi päris mahlaseid paralleele tänase ülitehnologiseerunud maailma ja selles üles kasvavate laste vahel, aga see selleks. Kuid masinmonstrumid pole selle õõvastava paiga ainsad elanikud – loo käigus selgub, et kunagi varem kuulus see ilm hoopis teistsugustele elanikele ning muutus külmast metallist ja mootoritest tehnitsistlikuks labürindiks alles siis, kui Pikk Jack mängu ilmus. Kuid vanad elanikud on alles, siin ja seal, peidetud ning ootavad õiget hetke, et oma maailm tagasi võtta. Aga püüan mitte spoilerdada :).
(- – -)

KOGUTEKSTI LEIAD AADRESSILT http://blog.varrak.ee/<img src=”http://pahainimene.wordpress.com/files