Back to Hell

Mul on viimasel ajal hirmus tunne, et hakkan tiinekaks tagasi muutuma. Mis on juhtunud kogu selle vaevaga kättevõidetud eneseteadlikkuse ja -kindlusega, rahu, turvatunde ja selgusega, ah? Ma küsin teie käest, teie peaks ju teadma, kes te mind tunnete… Või kas tunnete, eks ole? Kes olen mina, et kohut mõista, mina ju ka ei tea… enam.
Hiljuti on mitmed inimesed mind jalust rabanud. Heas ja halvas mõttes. Ja mõttes ja teos. Ja see on pannud mind kahtlema. Kahtlema, kas mina olen ikka mina, või olen ma tegelikult keegi teine. Ja see, keda ma arvasin olevat mina, ei ole mitte mina, vaid keegi… teine. Teine nagu minu vastand, võõras ja ohtlik. Ja kumb neist siis on ikka see päris? Mina ei tea enam.

Üks tuttav – üldse mitte sõber, kellest selliseid asju oodata võiks, ei, lihtsalt tuttav – ütles kord, kui jutt vintis peaga samasse kanti hakkas kiskuma, et vähem joomisest ei ole abi. Et sellise jama puhul tuleb hoopis rohkem juua. Sest siis tuleb iseloomu seest see õige ‘loom’ välja. Siis tundus see naljakas, ja terve ülejäänud vestlus oli väga lõbus. Aga nüüd tuleb mul hirm peale. Mis siis, nii ongi? Ja see loom, kes alles siis puuriukse vahelt välja pääseb, kui ma end kergelt topakaks joon, olengi päriselt mina?
Ma pean tunnistama, et selle loomaga on fun. Aga kole on ka… sest ta ei ole minu moodi. Ähmaselt tuttav, eemalt nähtud, aga siiski võõras. Unustatud, üle elatud. Aga viimasel ajal, aina enam, tahaks nii jubedalt minna lasta… kogu südamest, täiega ja tagasipöördumatult.
Kuramus, ma ütlen.

Tahan tabletti. Sprink-rikki. Või midagi.