Post, mida ma ei saa teha

Aga jubedalt tahaks.

Kunagi oli nii, et kui ma tahtsin mängu kohta midagi kirjutada, siis ma lihtsalt kirjutasin. Kõik oli võimas, vägev, meeliülendav ja uus. Head ja halvad emotsioonid, kõik lihtsalt purskus välja, jagamisvajadus oli suurem kui mina, elevus ja põnevus veel kaks korda suuremad. Ja olgem nüüd ausad – halbu emotsioone ju ei olnudki. Kõik paha oli samal ajal ka hea – sel lihtsal põhjusel, et see lihtsalt oli. Oli olemas, mängu sees, pidi olema. See oli õige, sest nii oli mäng.
Aja jooksul olen hakanud vahet tegema, millised on minu emotsioonid ja millised tegelase omad… ja need ei kattu enam sugugi nii sageli, kui algusaegadel. Või siis ei suutnud ma varem lihtsalt vahet teha? Ma isegi ei tea, kas see on hea või paha, aga teatud süütusekaotust kahetsen taga küll… Mitte et seda oleks kuidagi vältida saanud. Kõik uus on kord vana jne. Ja mäng on ju ikka sama.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Hoopis sellest, et…

Üks minu dm-e ütleb ikka, et kui mängijal mängus igav on, või kui ta endale tegevust ei leia, siis on see tema enda süü. Ja see on jumala tõsi – kui sul on ikka terve maailm käes, siis… mine, mölla, murra. Leia, mis sind huvitab, võta kõik, mis võtta annab. Aga. Ei ole ju nii lihtne. Või õigemini – see on ainult alguses nii. Hiljem saab sinu tegelasest sinu jalapakk – ei torma enam niiväga kuhugi, rolliloogika on sama armutu kui päris-päris elu. Ja see hakkab sind vedama kohtadesse, kuhu sa tegelikult ise minna ei tahakski, ja tegema asju, millest pigem eemale hoiduks.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Hoopis sellest, et…

Varsti saab aasta täis sellest, kui ma oma maailma liikuma lükkasin. Kartsin kohutavalt kombel, aga jubedalt tahtsin proovida ka. Ideid on siiamaale nagu muda, aeg-ajalt tahaks juukseid katkuda ja kisendada: jeebus, kui samas tempos edasi, siis ei õnnestu mul kümnendikkugi oma ideedest käiku lasta! KUHU ma need siis panen?! Mängijad on mul õnneks täiesti geniaalsed – pooled ideedest on nende inspireeritud. Ja ma ei mäletagi, et ma mõne muu tegevuse juures nii palju naerda oleks saanud, kui Roesones :D Nii et kui me kunagi terve kambaga pensionile peaks jääma, siis igav meil igatahes ei hakka. Mitte et praegu igav oleks, otse vastupidi.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Hoopis sellest, et…

Aga sellest ei saa. Ei oska veel.
Aga vaadake selle asemel filmi :)

A touching film about role playing

Back to Hell

Mul on viimasel ajal hirmus tunne, et hakkan tiinekaks tagasi muutuma. Mis on juhtunud kogu selle vaevaga kättevõidetud eneseteadlikkuse ja -kindlusega, rahu, turvatunde ja selgusega, ah? Ma küsin teie käest, teie peaks ju teadma, kes te mind tunnete… Või kas tunnete, eks ole? Kes olen mina, et kohut mõista, mina ju ka ei tea… enam.
Hiljuti on mitmed inimesed mind jalust rabanud. Heas ja halvas mõttes. Ja mõttes ja teos. Ja see on pannud mind kahtlema. Kahtlema, kas mina olen ikka mina, või olen ma tegelikult keegi teine. Ja see, keda ma arvasin olevat mina, ei ole mitte mina, vaid keegi… teine. Teine nagu minu vastand, võõras ja ohtlik. Ja kumb neist siis on ikka see päris? Mina ei tea enam.

Üks tuttav – üldse mitte sõber, kellest selliseid asju oodata võiks, ei, lihtsalt tuttav – ütles kord, kui jutt vintis peaga samasse kanti hakkas kiskuma, et vähem joomisest ei ole abi. Et sellise jama puhul tuleb hoopis rohkem juua. Sest siis tuleb iseloomu seest see õige ‘loom’ välja. Siis tundus see naljakas, ja terve ülejäänud vestlus oli väga lõbus. Aga nüüd tuleb mul hirm peale. Mis siis, nii ongi? Ja see loom, kes alles siis puuriukse vahelt välja pääseb, kui ma end kergelt topakaks joon, olengi päriselt mina?
Ma pean tunnistama, et selle loomaga on fun. Aga kole on ka… sest ta ei ole minu moodi. Ähmaselt tuttav, eemalt nähtud, aga siiski võõras. Unustatud, üle elatud. Aga viimasel ajal, aina enam, tahaks nii jubedalt minna lasta… kogu südamest, täiega ja tagasipöördumatult.
Kuramus, ma ütlen.

Tahan tabletti. Sprink-rikki. Või midagi.

Olen jah paha. Mott