Pipi on jänes. Jap.

Tegelikut teadisime me seda juba ammu. Ma pole kuulnud, et ükski teine koer – liiati siis foksterjer – kapi ees usinalt kükke teeks, kui parajasti juurvilju puhastatakse. Eriiselt õnnelikuks teeb teda kaalikas, aga porgand on ka vägaväga hea. Isegi niiväga, et see tuli mulle täieliku üllatusena.
Tegelikult anname me tavaliselt talle n-ö suutäite kaupa, et lihtsam oleks. Aga täna…

Hakkasin värskekapsahautise jaoks porgandeid puhastama, ja tõdesin pilku üle köögi lastes, et looma polegi. Kuna olime just arsti juurest tulnud ja süsti saanud, siis arvasin, et küllap ahastab teises toas meie voodis oma õudse elu üle. Jõudsin järjega juba pesemiseni, kui siis kraanikausist peotäit välja tõstes üks väiksem porks teiste vahelt välja libises, ja maha kukkus. Ossaa… Pipi ilmus nagu see ameeriklaste imehävitaja absoluutselt ei tea kust. Ta materialiseerus porgandi kohal, ja enne kui ma reageerida jõudsin, tassis selle võidukalt pessa ning pistis kinni. Terve porgandi. Ausalt. Ma ei saanud isegi head pilti, sest see kõik toimus tõelisel ahvikiirusel – ilmselt kartis vaene loom, et ma viimased ribad ta ablaste hammaste vahelt välja tahan kiskuda, nagu ma päeval õuest leitud hallitanud leivakontsuga tegin…

Ahjah, ja siis andsin ma talle preemiaks teise veel. Ikkagi suvehooaeg… :P