Ja nüüd hea uudis :)

Põnevusega ootan, ja sain paar päeva tagasi ka kinnitust, et Charles Stross on eesti keeles ikkagi tulemas. Peale seda, kui Habicht mulle selle aastaid tagasi kätte juhatas, olen täielikus vaimustuses – mis siis, et peale lühijuttude pole midagi lugenud. Tõlkijale on see muidugi paras pähkel – “Poissi ja tema jumalat” silusin ikka jupp aega (ja see on täielik nohu mõne ta teise loo kõrval), aga selle eest milline rahulolu :D.
Praegu hulguvad küll mõtted jälle sinnakanti, et peaks hakkama poole kohaga naistekaid tõlkima, et rahakotti täita, aga jah… ehk saab ikka meeldivate asjadega kuidagi ka kõhu täis :P

Tegelikult ongi mul praegu peamiselt käsil “Húrini lapsed” (spoiler!), Tolkieni üks kõige põhjalikumaid ja läbimõeldumaid narratiive, mille peakangelase Túrini loomisel on vanameister väga palju inspiratsiooni saanud “Kalevalast” ja Kullervo loost. Mõru ja nukker lugu, peaks soomeugriku meelelaadile hästi sobima. Ingliskeelne on illustreeritud Allan Lee võrratute piltidega, spetsiaalselt selle teose jaoks joonistatud. Väga-väga loodan, et need tulevad ka eestikeelsesse.

“Alaizabel Cray” on sellega seoses ooterežiimile pandud, vahel võtan ja nokitsen seda ka edasi. Lugu meeldib mulle endale hullupööra – ilmselgelt küll noortekirjanduse alla kuuluv, aga milline õhustik, sõnastus, kujundid! Ilus on, ja õõvastav. Lovecrafti fänni tunneb juba kaugelt ära ja seda Chris Wooding kahtlemata on. Vaat selline lugu.

MütoFest. Tuleb!

MütoFest on juba ähvardavalt lähedal, ja pean tunnistama, et kibelen juba kergelt. Et noh, kohe, kohe on käes – siis on see hetkeline hullusehetk, kus kõik asjad jooksevad kokku: muusika, äike, päike, palju naeru ja üksteise peale karjumist, hulk uusi tuttavaid ja vanu sõpru ning Kassinurme. See on… tegelikult üsna sõnulkirjeldamatu. Eelmisel aastal üritasin korduvalt peale festivali oma mõtteid ja tundeid kirja panna, aga sellest ei saanudki asja – ei suutnud tabada. See aasta olen kaval, panen juba ette kirja :)
Neile, kes eelmisel aastal käisid ja kõhklevad, kinnitan: te ei kahetse. Kassinurmet on seekord veel palju rohkem, linnust on kõvasti juurde ehitatatud (ja ehitatakse aina edasi) ning äsja valmis ka Manatarga maja.
Mis mulle tegelikult kõige rohkem muret teeb, on programm. Eks see ole ilmselt programmijuhi tööülesannete all kirjas ka, et “sina pead pidevalt muretsema!”, aga jah… larpiga oli/on ikka parajad jamad ja esinejaid, töö- ja õpitube ning seminare, kõike on kokku niiii palju! Ma tahaksin enam-vähem kõike kuulata ja näha, aga nagu eelmise aasta kogemus ütleb, et saa tegelikult mitte millegi juures saba maha toetada… Mitte et ma haliseks. Vi noh, kaeblemine on kasulik, kui seda just permanentselt kellelegi teisele kaela ei kallata – laseb auru välja.
Ise ootan kõige rohkem D&D (ehk nagu Irve väga tabavalt ütles – jutumängu) õpitube ja seda, kuidas need välja kukuvad. See aasta toimuvad need esimest korda ja loomulikult jõuavad kolm mängujuhti mängida vaid übertillukese hulga inimestega, aga kui kõik läheb hästi, siis tahaks järgmistel aastatel dräguniste kohe palju rohkem näha. Viirust tuleb ju ikka levitada :P

Ahjah, keda huvitab, mis on larp, või mis on D&D, lugege ajakirja Muusa. Vähemalt numbreid 2 ja 5 (roosa ja roheline). Muusa on muidugi täiesti ebatäiskasvanulikult pinnapealne ja ebakultuurselt lõbus ja huvitav lugemine, aga riskige siiski. :P