Kill Doctor Lucky

Elu hakkab järjest ilusam tunduma. Täna on siis see suurepärane päev, kui minu hardalt oodatud saadetis paizost kohale jõudis. Uued täringud viskasid esimesel katsel kümnest 8. Pole paha :D
Lisaks sellele tuli ka lauamäng Kill Doctor Lucky, mida nüüd hullult mängima kibelen.

Tere tulemast J. Robert Õnneseene suurde maamajja! On tormiseks kiskuv suveöö, ja kümme sekundit peale keskööd kustuvad majas kõik tuled.
Sa oled vihanud dr Õnneseent niikaua kui mäletad, ning oled salajas oodanud sobivat hetke, et vanamees ära koristada. Võimalik,et just tema lasi põhja su keemilise puhastuse, või on ta hoopis vampiiride valitseja. Ehk on ta hoopis ainuke inimene, kes seisab veel sinu ja perekonna varanduse vahel või siis kuseb ta kass järjekindlalt su trepile. Mis iganes siis põhjus ka poleks, see on olnud piisav, et sind lõpuks murduma sundida. Ja nüüd ootad sa vaid hetke, et lurjus teise ilma saata.
Sa ei tea seda, kuid ka kõik teised majas viibivad ihkavad sedasama.
Hinga sügavalt sisse. Meenuta, miks sa siin oled. Keskendu. Ja siis alusta pimedas ringi nuhkimist. Kui juhtud leidma sobiva relva, kraba see kaasa. Ning kui kohtud doktor Õnneseenega, anna talle, mille too ära on teeninud!

Valik relvi:
tilgastanud kohvikoor (eriti hästi mõjub elutoas), suur punane haamer (sobib kõikjal), anekdootide kogumik, vali müra (mõikab kõige paremini tühjas tõllakuuris), ahvikäsi, rotimürk, liiga kitsas kaabu jpm.
Valik takistusi:
“See maitseb nagu rotimürk… Ma armastan rotimürki!”; hetkeline kahetsus peatab su käe… kui see ei kesta kaua; su tolmuallergia võtab võimust; märkad midagi varjudes – kas keegi näeb? Doktor kõnnib minema jne.

Sada korda…

…olen kätte võtnud ja kirjutama hakanud, aga pole kusagile jõudnud. Isegi mitte nii kaugele, et oleks drafte olnud, mis väärinuks jätmist. Ja mis blogi – isegi kirjadele ei suuda vastata ega vastama sundida. Aga täna siis kõik korraga – vastasin kõigile meilidele, mis olin viimasel ajal sõpradelt saanud (aprilli lõpust juba), lugesin põhjalikult läbi kõik foorumid, koristasin tube, pesin pesu, tegin plaane, lobisesin süüdimatult telefonis ja msn-is. Elu on ilus. Juunikuu Muusa trükis ja ootamas teatav puhkus, ja – mis veel olulisem – VABADUS.