Tartu – vaimustav ja kummastav

Oli vist poeet Afanasjev, kes ütles, et elu on põgenemine Tartu eest. Mind veidral kombel tõmbab sinna järjest rohkem, küll töö, küll muude asjadega seoses, ja iga viimane kui kord suudab linn mind üllatada.

Kuni viimase aastani on Tartu minu jaoks olnud lihtsalt punkt kaardil, millest Lõuna-Eestisse või Peipsi äärde minnes sai nagu tühjast kohast mööda/läbi põrutatud. Esimene kord, kui Tartu kui sellise ‘linnasus’ mulle ülde kohale jõudis, oli vist mingi ligi aasta tagasi, kui sattusin sinna Toom Õunapuu keelekursusele Tartu Teoloogia Akadeemiasse (õõvastav, kas pole? teoloogid õpetavad keelt… iik). Lõuna ajal jalutasime mööda jõekallast kesklinna sööma. Ilm oli sama ilus kui praegu, puud olid juba kergelt lehes ja soe oli… ja jube ilus. Siis ma vist esimest korda üle saja aasta vaatasingi, et – opaa! – täitsa lahe koht ikkagi.

Sellest alates olen ma sinna järjest ja aina rohkem sattunud, ning üllatuseta ei ole kordagi jäänud. Näiteks, kui D&D intervjuult (loe Muusa nr 2, 2007) Maailmas välja astusin, peatusin korraks, et ringi vaadata, samal hetkel möödus meist kiirel sammul miski seltskond, ja kõrva jäi lausekatke a la “aga see päkapikk ei saanud ju seal olla!” Kergelt sürreaalne tunne tekkis küll :)

Nädalavahetusel sattusin sinna jälle, seekord seoses MütoFesti välikoosolekuga. Jõgeva kaudu tulles tundus Tartu otsekui Kassinurme jätkuna – samasugune päikeseline, pisike ja ilus koht. Samas rabas see mind veel paar tundi hilejm täielikult – Ujula tänavat pidi Lodjakotta sauna minnes avanes täiesti midagi muud – kui ma siiani arvasin, et slummi kui sellist Tartus nüüd küll leida pole võimalik, siis seal see igatahes oli. Rõvedalt mustad, lagunenud ja kiivas majad, küllakil aiad ja kõdunenud kuurid, kassilaip tee ääres ja kärnas ketikoer räämas hoovis lõrisemas… Olin jahmunud. Ja see kõik vaevalt kilomeeter ülesmukitud kesklinnast… Nagu miski Buenos Aires.

Otsekui selle tunde jätkuks oli õhtusöök Püssirohukeldris. Meie seltskonnale oli broneeritud ülemine tagumine kamber, mille ukse sai kinni panna, kuid mõnel korral all käies… see oli kummastav. Umbes sellisena võisid ehk minu kujutluses välja näha 30ndate aastate Baieri õllekeldrid. Pikkadel pinkidel pikkade laudade taga on inimesed tihedalt reas, lauad on täis õllekanne ja praekapsa-searasva-koogikreemi-kohvikoore võrgutavaid plekke, mehed on silmatorkavalt isased ja naised emased, laudade vahel siin seal lapsevankrid, lärm kõrvulukustav ja pead pööritama panev, ning kõige selle üle hall retrohõngu lisav tubakasuitsu linik… Midagi sellele ligilähedast mäletan ma 90ndate algusest, Paide kõrtsist nimega Kaval-Ants.

Sellele nüüd kainel asjalikul esmaspäevahommikul tagasi mõeldes ei saagi ma ausalt öeldes enam Madisele pahaks panna, et ta tualetti (loe: peldikusse) minnes ära eksis. Tema õudus on tegelikult lausa mõistetav.

Naistepäevast

Kesse ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise :D
Täna on Rahvusvaheline Väga Hea Välimusega ja Kuradi Tarkade Naiste Päev!
Ja pea meeles seda elumotot: Elu EI TOHIKS olla teekond hauda, eesmärgiga jõuda turvaliselt pärale atraktiivses ja hästi säilinud kehas, vaid pigem- külg ees sisse lennata, shokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha täiesti ära kasutatud ja kulunud ning hõisata: “Issver, milline reis!!!” Ilusat päeva!

PS: Tähh Virgele laheda tervituse eest!

PPS: Minu tütar sai täna Madise käest lilli, ja mina ei saanud!!!! Maris arvas, et ilmselt sellepärast, et mind ei olnud kodus. Persse… Viimane kord kui tööle lähen :P

PPPS: Nähh, juhtitigi tähelepanu, et tegelikult sain ma selle töökäigu käigus ühe taime – mitte küll lille, aga ikkagi. Kiivi on palju maitsvam ka kui üks keskmine krüsanteem. Aitäh Toomasele Tiritamme :)

Mina ja minu arvamus

Tunnen ennast eilsest saadik nagu oleksin sattunud sarja “Meeleheitel koduperenaised”. Täpsemalt sellesse kohta, kus kõik puitpäised idioodid lõpus mahehäälse monoloogi saatel ninapidi moraalihunnikusse surutakse. Millegipärast on nüüd elus vist kätte jõudnud see koht, kus pean midagi oma arvamuse kohta ja selle väljendamise kohta selgeks õppima :S Aga mida siis, krt võtaks, sellest ma küll aru ei saa :/
Õnneks ei paista see ainult minu probleem olevat… Kui eile Ordu foorumisse sisse logisin, avastasin õudusega, et sinna oli viimase kolme vahelejäänud päevaga tekkinud säherdune kirglik diskussioon, et ehmatas ära. Teema sai alguse tegelikult hoopis millestki muust, aga mis antud teemaga haakudes kõlama jäi, oli üks: on ikka nõme küll, kui alati on keegi, kes ütleb, kuidas asjad on. Samas ei saagi organisatsioonis paljude oluliste asjade puhul teistmoodi – lõppematu demokraatia hakkab ju toimimist segama ja lõpuks peab olema keegi, kes kraani kinni keerab.
Aga sõprade ringis? Olgem nüüd ausad, tavaliselt on seltskonnas alati vähemalt üks, kes kõike kõige paremini teab. Siin sõltub ilmselt palju sellest, kuidas on jõujooned paika pandud, et kas ülejäänud hoiavad moka maas, kas puhkeb kirglik diskussioon, või mis iganes veel. Ma olen üsna kindel ka selles, et ei ole olemas sõpru, kelle arvamused milleski lahku ei lähe. No ja siis?

Kogu selle pika pläma peale tahan ma vist öelda, ennast korrata riskides – igaühel on õigus oma arvamusele. Vähemalt olen mina kõigile oma tuttavatele ja sõpradele sellise õiguse by default andnud, küsimata, kas nad seda tahavad või vajavad. See arvamus on neil ka siis, kui see minu arvamusega kokku ei lähe, ja neil on täieline igavikuline ja lõppematu õigus seda väljendada. Miks peaks ma solvuma, kui kellelegi ei meeldi nt “Sin City” ja ta kaifib hoopis, mai teagi, “Dirty dancingut”? See, et ma arvamust ei jaga, või lausa vastupidi, ei tähenda ju midagi muud peale selle, et mina arvan teisti. Ja miks ei võiks kaks inimest mõnest asjast eriarvamusel olles siiski hästi läbi saada? Retooriline küsimus.
Ja kui tohib, siis ma jätan endale ka õiguse reageerida asjadele – ka teiste arvamustele – niimoodi, nagu ma seda terve oma elu teinud olen: rahulikult. Rusikatega vehkimist ja räuskamist ei maksa minult oodata. Sõbrad peaks ju seda teadma.

… vol. 2

Kohtasin eile üht vana tuttavat, keda polnud aastaid näinud. Nad tegelevad labradoride kasvatamise ja aretamisega, palju auhindu ja sigailusad oomad ja puha. Hiljuti kolisid Kaberneemele, kus on paremad võimalused, aga koerad, kavalad nagu nad on, pääsevad vahel ka metsa vahele. Kus siis üks hea jahimees kolm neist lihtsalt maha lasi. Aitäh tublile eesti mehele – seadus ju ei luba koeral üksi metsas joosta tõepoolest.* * *

Paar päeva tagasi põles Kiisal maha üks maja, inimesed õnneks pääsesid eluga. Aga sisse põles kaks foksterjerit… Tegemist oli Roosi kenneliga, kust ka meie Pipi pärit on… ja tema ema oli üks neist, kes sisse jäi.

Kui ilusaks see sea-aasta veel minna saab?

…

…

http://koera.meeste.net/2007/02/kuidas-sa-visid.html
ma väga loodan, et see konkreetne sitapea ja kõik värdjad nagu tema saavad ühel hetkel elus täpselt seda, mille nad ära on teeninud – nad on üksi, õnnetud ja kõigi poolt mahajäetud. Ja mitte keegi kurat ei tule selle halastava süstlaga.